Luuletus Tiinale, Helenile ja Jarmole

sa arvad, et oled hea ema, teed hommikul putru,

sa arvad, et oled hea ema, loed õhtul juttu,

proovi olla kord üksi, nii üksi ja vaata lähemalt,

üksindus võtab vale vähemaks.

sa arvad, et oled hea isa, teed hommikul putru,

sa arvad, et oled hea isa, loed õhtul juttu,

proovi olla kord üksi, nii üksi ja vaata lähemalt,

üksindus võtab vale vähemaks.

uus tantsu arengukava

Lugesin tantsu arengukava ja saatsin Triinule kirja:

Tere Triinu,

mõned kommentaarid:

 1. "Tantsukunstnik on erialase hariduse ja kogemusega ühiskonna poolt aktsepteeritud isik, kes on professionaalsel tasemel ja tasu eest toonud välja oma loomingut viimase 5 aasta jooksul ning see on avalikkusele nähtav ja ligipääsetav."

Minu isiklik mure aga arvan, et sellisedi kunstnike, kellel ei ole erialast haridust saab olema veel ja veel. Äkki paneks ja asemele või. See on ju üldlevinud tava ja mu meelest ka väga vajalik, et haridust ei pea olema. Ikka enda näite põhjal, selline lause kõlab kuidagi nii, et te tahate eemale lükata kunstnike, kellel ei ole haridust. Aga see ei ole ju õige. Vabalt võib tantsukunstnik olla ka mingi teise haridusega inimene, kes on hakanud seda tegema ja on tunnustatud ja puha.

 2. "Tantsu loovisikute tasustamisel on kindlad alused. "

Siinkohal meenub mulle see residentuuride programm, mis te olete koos 2.tantsuga välja mõelnud. See on küll hea, aga kui see võtab võimaluse lisa taodelda, siis sellist KINDLAT alust ei ole vaja. 

3. "Riiklik tegevustoetus on piisav 10 uuslavastuse väljatoomiseks aastas läbi agentuuride ning nende esitamiseks 10 korda erinevates Eesti linnades."

Kas ma näen tonte? Kui agentuurid hakkavad võtma kogu Kulka raha endale, siis mu meelest ei ole see eluterve. Kindlasti peaks agentuuridel olema raha, et tuua välja ka etendusi, mitte ainult enda palgaks, aga kogu riiklik rahastamine ei peaks minema läbi agentuuride.

Ilmselt te ei olegi nii mõelnud. Seal on veel kirjas loometoetused ja muu. Aga mul tekkib hirm, et riigiga rääkides on riigil nii mugav sõlmida teiega leping, et jah. ja siis kaob vabakutselisel omapäi toimetamise võimalus.

Postiivselt võiks ju tulevikus olla nii, et agentuurid on tugevamad. Läbi nende saab teha kindlamaid, müüvamaid, publikule orjenteeritud asju. Aga iga üksikisikul ja trupil PEAB jääma võimalus agentuuri väliseks/vabaks/ tegutsemiseks.

Need olid kommentaarid enda mätta otsast. Aga ega ma mujalt väga ei oskagi vaadata.

kaja

zuga

Triinu vastas ruttu. Tänas kaasamõtlemast ja lubas tõstatada teema 1 ja 2.

Kolmandast ta väga aru ei saanud. Teadagi. Samas ta kutsus mind osalema aruteludel. Mina muidugi lähen, kui olen kogemata Tallinnas. Ilmselt aga ei ole. 

Siin ongi hea taas mõelda, et kus ma siis olen. Kui mul ei ole tööd, siis on hea olla metsa sees Pardimäel. Nosida oma porgandeid ja teha lehma onuga vahetuskaupa. Et tema annab mulle piima ja mina viin talle juustu vastu. Või siis jälle, kui mul tööd ei ole siis olla Helsingis ja keeta suppi. Mõlemalt poolt vaadates on pagana pikk tee tulla Tallinna ühele koosolekule. Veel lisaks igaks juhuks, et äkki on tööd, korterit pidada Tallinnas ei jõua. Ja oi, kui kurjaks kõik saavad, kui sa ütled, et sinu sõidukulud proovi ja tagasi on 30 eur. Või veel hullem 60 eur. Helsingist. Oleme selle etapi läbinud Kallega. Ja siis veel see öömaja. Ei tahaks nagu enam Kanuti keldris magada. Ega Kanutki ei taha meid seal enam elamas näha.

Mõtiskluse mõte oli siis, et ma ei suuda minna sinna koosolekule aga kui ma ei lähe, siis organisatsioonid, produtseerijad ja koolid kirjutavad sinna sisse oma ainuvõimu ja unustatakse taas kord see ERAISIKU võrdne VABADUS ja kohustus ja õigus toimetada.

Ja miks ka küll Mairikaga ei ole sel teemal rääkinud…. See on mõtlemisaines meile mõlemale.

Meie 2. sketš

Jarmo on hakanud tööle. Tahaksime hirmsasti kohtuda, et silmast silma rääkida, aga ei saa. Kaja on Soomes. Imeline Skype aitab. Ei näe aga vähemalt kuuleb. Ja raha ei kulu. 

Proovime siin välja mõelda skeemi, et kuidas saaks kõik rahad endale, mis kusagil vedelevad. Kanut pakub residentuuri, ühele kunstnikule, 1 kuu. Sama pakub ka STÜ. Aga siis ei tohi ainukesest fondist, KULKAST, enam juurde küsida. Aga meid on ju pagana palju. 5 inimest.  

Aga äkki teeks nii, et eraisikud on residentuuris. Jarmo STÜs ja Tiina Kanutis. Äkki Helen saaks Tantsuliidult miskit loometoetust. Kaja ja Kalle saavad Kulkast raha küsida. Siis me saaksime kokku, samal kuul. Aga töö käiks erinevates kohtades. Igaüks eraldi. Ja siis kui tööpäev lõppeb, siis kohtume Tallinna Vanalinna tänavatel.

Geniaalne! 

Aga lollakas ja naljakas olukord.

Tiina ja Helen ja Jarmo kohtusid esmaspäeva õhtul. Helen lubas kirjutada aga ei kirjutanud. Keegi teine ei kirjutanud kah. Olen väga põnevil.

Jarmo on saatnud vahepeal kirja Mariale:

Me tahame, et Krõõt Juurak teeks osalejatele workshopi, nt vestluse vormis PAF organisatsioonist. Ta on sellega seotud olnud juba 2006 aastast. 

Kui vaja siis esmaspäevaks saan saata täpsema soovi, mida me (ZUGA) mõtlesime mida Krõõt võiks meile (tantsukunstnikele laiemalt) anda. 

No nii. Mina siin kokkan ja avastan uusi ja põnevaid asju. Näiteks kui lihtne on teha inimestele süüa. Ja sööjad on pärast õnnelikud ja kiidavad ja on nii, nii, nii tänulikud. On selline tunne, et olen super hea inimene. Ja milline lõhn tuleb köögist. See lööb inimesed ikka tummaks. Kunstnikuna ei ole ma kunagi saanud sellist PAID. Etendust tehes muudab see teater ja tema ruum kõik hoopis teist suguseks. Raskemaks, keerulisemaks, targemaks,  tehislikumaks…. 

Et siis, ELAGU PÄRIS ELU!

Helen ei ole veel kirjutanud, aga see eest kirjutas mulle Triinu Aron.

Tere Kaja

Tõstatasid teema, mis mul juba paar nädalat hingel: miks keegi ei maini aasta kokkuvõtetes tantsuetendusi. Lugesin mõni aeg tagasi TeMuKi teatriankeete ja seal märgiti ära vaid paar tantsukat ja seda ka vaid mõndade kriitikute poolt.  Selle põhjuseks arvan küll, et enamik sõnavõtjaist pole siiski näinud tantsukaid.

Kurvem oli aga kui lasin silmad üle Sirbi 2011 artiklite kokkuvõttest ning märkasin et nüüdistants on saanud võimaluse Sirbi veergudel järelanalüüsiks seitse korda aastas. Selle hulgas on järelkaja vaid kolmele eesti tantsukusntiku uuslavastusele, üks välisetenduse kriitika ja kolm artiklit, mis räägivad nüüdistantsust üldisemsalt (augustitantsufestival siin ja seal ning veidi sekka draamat). Samas kui nüüdistantsu lavastusi tuleb aastas välja ca 20 ringis. Ballett on saanud aga kuus järelkajastust, mille uuslavastuste arv on olnud viimastel aastatel max kolm.

Küsisingi endalt, et kes siis peaks tantsuaasta kokkuvõtteid tegema, kui mitte me ise. Olen valmis siinkohal alustama.

Eredaima elamuse jättus Uus Tants10, mis eelmisel aastal esmakordselt Tallinnast väljas Haapsalus toimus ning peakorraldajaks samuti uustulnuk selles vallas: Eesti Tantsukunstnike Liit.  Uus koht ja uus korraldaja tähendas muidugi palju riske, millega nii ja naapidi püüti ka hakkama saada. Samas mulle meedlis, et eesti tantsuringkond võttis aega Haapsalus olemiseks, üksteise loomingu vaatamiseks, selle üle arutlemiseks ja õhtuseks pidutsemiseks. Kriitikute seminar oli muidugi üle prahi, kes kohal olid teavad, kes mitte, ei saagi teadma. Eks UusTants10 sai heaks lakmuspaber meile endile, sest ta sai täpselt selline nagu valdkonna võimekus ja suutelisus hetkel on.

Teiseks tahan ära märkida Rakvere Teater esitleb programmi, mis on julgenud oma majja kutsuda teiste nüüdisteatri seas ka 3-4 nüüdistantsu lavastust aastas. Tegemist on tõelise koostööga projektiteatri ja riigiteatri vahel, kus Rakvere Teater ei karda panustada olemasolevaud ressuresse uue teatrimõtte edendamiseks.

Kriitikutest ja lavastustest tooksin esile AndreasW artikli Keskusis Karl Saksa lavastusele „The Drone of Monk Nestor“ (kahjuks ei leia ma keskusi netiversioonist seda artiklit üles). Inimene julgeb tunnustada ja välja öelda selle mis puudutas ja et puudutas. Ja tegemist ei olnud ainult mitte hetkeemotsiooniga vaid 2011.a viimases TeMuKi teatriankeedis jätkab ta oma mõtet. Mind ka puudutas ja seepärast tahan selle välja tuua.

Ps. Soovin väga kuulda Krõõda kogemusi kedjal!

Ahjaa: täna on 2011 teatriaasta auhindade kandidaatide esitamise tähtaeg, olge aktiivsed!

Triinu.

Ja minu peas pendeldab, et ma ei tohi teha copy paste. Imelik, miks ma ei tohi ja miks ma seda ikka ja jälle teen. Ilmselt pean lihtsalt leppima sellega, et inimesed ei kirjuta mulle enam, kuna nad kardavad, et kõik, mis jõuab minuni jõuab ka siia blogisse. Ega kõik ikka ei jõua, aga kui ma leian, et see on oluline ka teistele, kui ainult mulle siis ma pean seda tegema.

Igati nõus Triinuga. Uus Tants 10 oli vahva. AndreasW artikkel oli hea ja mitte ainult see artikkel. Rakvere Teater esitleb on suurepärane algatus.

Aga üks asi mind ikkagi häirib siin esimeses lõigus. Leidsin siit ühe põhjuse, miks ei ole tants samas võrdluses teatriga. Selle pärast, et näiteks Triinu ise võrdleb nüüdistantsu ballettiga, mitte teatriga. Miks peaksid arvustajad, kokkuvõttjad, festivalide korraldajad kuidagi teisiti käituma. 

Äkki see ongi minu isiklik soovunelm, et mina teen teatrit. Etenduskunst on meil kuidagi tehislik väljend, aga just sellega me ju tegeleme. 

Teatriaasta auhindade kandidaatide esitamine. See on nüüd küll üks asi, millest mina alati olen suure kaarega mööda käinud. Olen kuulnud jutte, kuidas teatrid planeerivad, mõnda lavastust oma plaanidesse pannes, erinevaid võite. Minu jaoks on see nii kõvasti seotud rahaga ja palju vähem kuulsuse ja auga, et ei oska kellegile soovida palju raha. Äkki rohkem tööd oleks hea soov, aga seda sealt Aastaauhinndalt ei saa. Tean omas kogemusest, et kõik jääb samaks.

sain natuke kriitikat

Sain natuke kriitikat, ZUGAlt. Unustan ära copy paste.

Kirjutasin neile vastu, aga teile siin ei avalda seda. 

Hakkan arusaama, mis tähendab orgunnida kunstnike tööd. Peaks neid kuidagi aitama, aga neile on see stiil, kuidas mina oskan aidata, piinav. Neile ei sobi minu tempo. Kõige parem oleks, kui ma annaks neile raha kohe ja palju ja ei küsiks küsimusi. Ilmselt olen ma kunstnikuna samasugune. Nüüd, kus minu ülesanne oli koguda kamba mõtted kokku ja vormida arusaadavaks vihkan ma kunstnike. Nad tunduvad mugavad, laisad, egoistlikud ja absolootsulet mitte koostöö altid. Nüüd ma mõistan Annit, kui ta 2 aastat tagasi suvel vihastas meie peale. Kunstnikud olid puhkusel, just siis kui oli aeg koos mõelda ja teha hea taotlus. 

Teine asi, mille peale ma olen mõelnud juba pikalt on see, et ei taha olla isiklik. Ega ei peagi. See ongi piinav. Meil on olnud nii mõnigi vahva idee, mida võiks siin avalikult välja hüüda, mis ei ole isiklik, mis on olnud naljakas ja tore. Aga keegi ei hüüa seda. Mina kah ei hüüa. Ma jonnin ja pressin ja ootan, et äkki keegi vihastab nii palju, et paneb selle toreda asja siia üles. Tõestab mulle, et võib teha asju vahvalt, ilma musta pesu avalikult pesemata. 

Ja nüüd kohe muudan ma oma seisukohta copyin siina Heleni saadetud kirja:

Tahtsin just kirjutada, et „ Kalle, my man...“, kui lugedes Kaja kirja sain aru, et tal on ka õigus. Üks kahest, kas me siiski ei sobi omavahel koostööd tegema või intrigeerib Kaja meid meelega, et me liigutaks, mõtleks, reageeriks natukenegi aktiivsemalt ( nagu mina praegu), sest ta tahab

väga meiega koostööd teha. Aga meie, Kaja, oleme paraku ka sellel aastal samasugused juhmid ja aeglased nagu eelmistel aastatel. Ma saan aru, et kõike seda eeltööd on vaja teha, aga ma tõesti ei oska niimoodi arutleda ja analüüsida. Minu ülesandeks jäi välja mõelda näiteks üks skets, mul pole see valmis. Aga kop-kop stseen sündis ju proovi käigus, mille ma hiljem taastasin. Minu ettepanek on kokku saada ja proovi teha, nii ehk sünnib

jälle midagi. Muideks, kas olete stipilepingutele juba alla kirjutanud?

Mina, Tiina ja Jarmo kohtume homme 17.00, kirjutan sulle, Kaja, kohe kui me leiame mõne vastuse su küsimistele!

Teised kõik! Kas ütleme Kajale kõva häälega „ Kaja, ära ole nii kärsitu!“

Kas oleme sõbrad edasi?

Helen

Hoplaa, Helen kirjutas!

Hoplaa, Helen kirjutas:

Tere ja head uut aastat!

Ka kõige parema tahtmise juures ei jõua Kajale kuidagi järele.

Üritan siin endaga toime tulla, selles mõttes rohkem Tiina moodi, et päriselt mõeldes ei tea ikka midagi, aga võib-olla ei oska ka.

Ma mõtlen, et ei ole sisulist valgustatust ilmutunud, aga ma tegelen sellega.

h.

Kirjutan uuesti Jarmole ja küsin, kas tema ajaks neid asju Riiaga ja otsustaks, kes siis hakkab meid filmima ja monteerima. Ma ei tahaks uuesti samasse ämbrisse astuda, et kutsun oma isiklikud sõbrad appi ja siis pärast pean neile kõigile kahetsusega teatama, et ZUGA ikkagi ei vaja neid. 

Jarmo ei vasta. Andres ei ole samuti vastanud.

Kädi tõlkis kogu projekti ära. Rahast on alles 490 eur. Saadan selle siis taas Priidule ja Annile. Kokku 10 lehte igast pläma. Tore. Ka inglise keelne kodukas hakkab ilmet võtma. http://www.zuga.ee/english/about-us-1

Aga ikka on tunne, et miskit on puudu. Muutun närviliseks, et saadan zugakatele iga päev kirju ja nemad ei vasta. Ilmselt on nende postkastid umbes. Aga ma ei anna alla.

Postkasti supsas Maria kiri, kus ta kutsub inimesi üles kaasa mõtlema:

Tere austatud tantsuinimesed!

Soovime Teile head uut Tallinn Kedja 2012 aastat!

Planeerides 2012 aasta tegevusi palume Teil kõigil arvestada sellega, et perioodil 17.-21. september toimub Tallinnas rahvusvahelise tantsualase kootööprojekti kedja tippkohtumine, kuhu me ootame rohkelt eesti esindajate osalust ning korraldame selle ürituse kõigepealt eesti tantsuvaldkonna arendamise eesmärgiga.

Tippkohtumise teema on „Dance Partnership: Structuring Dance Infrustructure Both Locally and Internationally“. Kuigi teema tundub olla lai ja poliitiline, keskendume kõigepealt üksikisikule, kes tegeledes tantsuvaldkonnas, ehitab enda jaoks oma infrastruktuuri, otsib oma tööle väljundi, kommunikeerub erinevate osapooltega (oma kolleegid, teiste valdkondade esindajad, produtsendid, rahastajad, vaatajad, meedia jne) ning on ka heas suhtes oma enda kehaga kui oma kunstivaldkonna peameediumiga.

Tallinna tippkohtumise programm jaguneb kaheks: päevane ja õhtune. Päevase programmi raames saame teha trenne, kuulata loenguid, külastada seminare, diskuteerida vestlusringides, osaleda töötubades. Õhtuti käime vaatamas Balti Tantsuplatvormi etendusi, kuhu tuleb esinejaid Lätist, Leedust ja Eestist.

Selleks, et teha kedjat eesti osalejatele huvitavaks, palun teil kõigil mõelda selle peale, keda head, toredat, huvitavat, silmapaistvat teie tunnete, keda oleks super hea siia Eestisse selleks ürituseks lektorina-treenerina-vestluskaaslasena kutsuda. Isikud võivad olla silmapaistvad kunstnikud ja teoreetikud, treenerid ja produtsendid, siin piire ei ole. Oma ideid ja ettepanekuid palun saata e-posti teel aadressile mariagoltsman@gmail.com.

No nii vägev. Kirjutan zugale edasi:

Kuulge ma nüüd tõesti vabandan, aga 

Kas te saite sellise kirja. Kuna meil oli ju plaan olla aktiivne. Kas kellegil tuleb mõni mõte, et mis sellega teha.

Me võiksime võtta seisukoha ja öelda mida tahame ja panna endale see kalendrisse kirja ja kasutada seda enda heaks. 

Kutsume kelle tahame ja siis teemegi seal tööd nii nagu ise tahame.

AHHH?

Mul mõni mõte tuli:

- millest tuleb selline olukord, et tantsuetendusi ei mainita aastat kokkuvõtvates ankeetides? Kas selle pärast, et on tants, kas selle pärast, et keegi pole näinud, kas sellepärast, et on halvad teosed?

- või kutsuks Krõõt Juuraku, kes räägiks PAFist ja institutsioonidest üldse. Et mis seal euroopas toimub?

- või just lugesin ungari kirjaniku väidet, et Ungari kirjandus on väga lokaalne, miks keegi seda ei tõlgi, miks see ei kõneta tervet euroopat?

ja vastus: mitte selle pärast, et ta oleks halb aga just selle pärast, et kodus on nii huvitav ja inimene, kes ei tea ungari kultuurist ja ajaloost midagi ei oska saada aru kontekstist, milles sündmused toimuvad.

Kas see on hea või halb? Paneks selle kuidagi eesti tantsu konteksti?

mis kostate?

k.