Vaatasin Riina ja Maike läbimängu. Nädal enne esikat. Pärast toimus vestlus. Just selle vestluse pärast mulle meeldibki poolikuid töid vaadata. Valmis asjast ei ole suurt mõtet enam rääkida. Läksin kindlalt autoga, et ei hakkaks napsutama. Viimasel ajal on suur isu aga tervis ei kannata. Parkisin tasulises parklas. Et siis see maksis mulle 80 eek. Muidu on seal ööpäev 75 eek, aga kui maksab moblaga võtab 5 eeki teenustasu peale. 

No loomulikult ei viibinud ma seal terve ööpäeva. Krahli väikeses saalis 1,5 tundi ja kontori ees 4 tundi.

Tavaliselt oskan ma kohe midagi öelda. See kord tundus, et pean olema vait. Lihtsalt, et ma ei oska midagi öelda. No ja Taavet loomulikult aitas. Tema vatras ja vatras. Midagi Lärryst ja dialoogist ja Rosalindast ja autost ja Jumalast. No mitte midagi ei saanud aru. Ma ei näinud mitte ühtegi asja. Õnneks oli raamatupidaja Toomas ka vaatamas. Ka tema kergitas imestusest õlgu. Proovisin siis olla asjalik ja alustada lausetega, mis enamus ajast töötavad;

Kaja: “ Kas sa oled seal Riina, või oled gorilla, või oled see naine seal esimesest pildist? Mulle tundus, et alguses sa näitled seda naist ja siis sa oled Riina ja siis sa oled see Post Uganda tsikk, aga siis sa naeratasid. Siis ma sain aru, et sa ei ole, et sulle endalegi tule pähe, et sa võid sellisena tunduda. Ja siis sa olid Gorilla ja siis kui sa nutsid siis sa näitlesid nii palju, et see ajas mind naerma ja pisarad hakkasid jooksma. Ma tahtsin, et sa ei peaks seda enam tegema. “

Riina: “Ma arvan, et see teatraalsus siin on väga hea!”

Võtan ennast taas vaiksemaks.

Taavet: “See koperdamise koht oli väga hea”

Riina (veidi ärritunult): “Mis mõttes koperdamise?”

Maike: “No ma ei olnud valmis ja siis me vahetasime need stseenid just enne läbimängu ära. Siis me ei saanud aru, et kuidas küll edasi minna”

Taavet: “Ei, ei, no see oligi lahe. Üldse kogu see algus ja pikk lõpp. Väga äge muusika ja imelikud asjad toimumas”

Mina mõtlen, et kuidas on küll nii, et Taavet armastab Maiket ja ta armastab ka Maike muusikat. Mulle meeldib Maike, aga kas mulle meeldib Maike muusika? Ma ei tea, mul oli suht ükskõik. Mind järjepidevalt häirib, et ma ei saa sõnadest aru. Ja nii valus hakkab, kui ta hakkab oma väga erilisel häälel laulma. Ma pean sellest väga lugu. See on täiesti võõras ja ma pelgan seda. Ma armastan Hendrik Sal Sallerit ja tema muusikat. 

Maike: “Kas te alguses nägite diskoteeki?”

Toomas: “Ei näinud”

Riina: “No jah meil läks üks masin katki”

Miisu:”Mis diskoteeki?”

Maike: “Noh, et mees ja naine läksid pärast diskoteeki. Olgu, aga kas te nägide WC?”

Miisu: “Mina nägin kööki”

Kaja: “Aa, seal, kus tuul puhus?”

Maike: “Jah, sellest sa said siis aru.”

Taavet: “Viimane lõik oli mõnusalt pikk ja see kuidas Riina luges ja kõik kokku oli selline ambiance.”

Nüüd ei saanud ma enam üldse pihta. Et siis, kui sa ei saa sõnadest aru ja näitlejal ei ole valgust kah peal ja samal ajal käib muusika, et siis on ambiance. Õnneks lahkusid Miisu ja Taavet tööle. Kell oli saanud 00:00

Riina lasi meile Klassikaraadio interviuud.  

Riina: “Mitte kunagi enam ei vasta ma ausalt. No ma ei saa aru. See teine mina hakkas jälle rääkima. See ei ole tõesti mina, kes seal räägib. Ta küsis nii korraliku ja tubli tüdruku häälega. Ja mina loll vastasin sama ilusasti. Nagu ma arvaks, et seda saadet kuulavad ainult pensionäärid ja lapsed”

Kaja: “Just sellest aususest ma tahtsingi rääkida. Kas me mõistame seda sõna erinevalt? Taavetil tõusevad kah ihukarvad püsti, kui nimetatakse sõna ausus. No näiteks see Maike tekst. Mulle tundus seal midagi imeliku, mitte selle pärast, et ta mängis vanamutti kes helistas raadiosse, vaid selle pärast, et ta laused olid välja mõeldud”

Maike: “Ma ei saa sellest Post Uganda fenomenist aru. Meil läks nii hästi. Inimesed ootavad meilt uut samasugust etendust. Ma tahtsin seal diilida selle probleemiga. Me päriselt räägime oma vahel, kui kuulsad ja kui ilusad me olime.Oleme nagu rumalad pubekad, kes on saanud tähelepanu.”

Kaja: “Kas sa täpselt nii ei saakski seal rääkida, nii nagu sa praegu tegid?”

Riina: “Me ei taha ju rääkida endast. Mu meelest on hirmus silmakirjalik hakata lavapeal pihtima.”

Kaja: “Aga see viimane tekst Riina, mis sa loed? Sind ei huvita see tekst. See ei ole sinu kirjutatud ja sind see ei puuduta. Ja see ei puuduta ka mind.”

Maike: “See on Riina kirjutatud tekst”

Kaja: “No pagan. Siis ma ei saa üldse enam aru.”

Lähen vaatan ühekorra veel. Enne esikat. Äkki hakkan millestki aru saama.