15.november

Täna on esikas. Öösel ei saanud magada. Mõtted pöörlevad etenduse ümber. Kuidas saaks ikka nii, et ma teen asju päriselt. Näitlemine kukub kohe läbi. 

Tiina pidi päris sokolaadi  järgi minema suurde poodi. Lähipoes müüakse ainult sokolaadi laatset asja, mis on segatud suhkru ja piima pulbriga. 

Loobusin koogi tegemisest. Juustu tegin valmis. Oli imelik. Tuli mingi juustu ja kohupiima laadne asi. No käib küll. Oh kuidas ma vihkan asju, mille kohta saab öelda käib küll. Kalle naine tegi terve pühapäeva kodus leiba. Tuli hea.

Hommikul tekitasin paanika seoses kaameratega. Jarmo pakkus lahkesti oma sõpra, kes saaks tulla meid filmima. Leppisime kokku, et zuumimine on hea asi, aga filmime ühe kaameraga. Anniga oli ammu kokkulepe, et Suits fimib etenduse üles ilma rahata. Hakkasin helistama. Kristiina, Anni, Jarmo helistasid veel kord oma vahel ja selgus lõplik tõde.

Kultuuriuudised tulevad kell 13.30. Filmib proovi. MI tuleb 18.30 filmib etendust ja pärast etendust intekad. Rut Alaküla teeb interviu. See oli hea uudis. Mulle meeldib Ruth. Ta on vana. Jarmo sõber tuleb täna ja homme etendust filmina. Suits filmib etendust kolmapäeval. 

See on minu viimane postitus. Etendus on valmis.

Peab otsad kokku tõmbama.

Tiina tahtis rääkida läbi tantsu. Eriti ei saanud, kuna teised ei usu tantsu.

Jarmo tahtis olla ühiskonnakriitiline, meie pöörame tema asjad naljaks.

Kaja tahtis rääkida kultuuripoliitikast, aga sisse jäi vallatu efektitsemine.

Kalle tahtis teha muusikat, nüüd mängib ta countryt.

Mulle tundub, et kõige enam on see Heleni etendus. Ja las ollagi.

Prooviperioodi eest saadud 10 000 eek olen ma kulutanud kohalkäimiseks ja asjaajamiseks ära poole. 

Sõpru olen ma võitnud vähe, vaenlasi on siginenud palju enam.

Kavalehe peale tulevad vaatamata minu vastuseisule ZUGA preemiad. Jarmo ja Annika arvasid, et see on hea asi. Minule see ei meeldinud ja Tiinal oli suva. 

Kaja: “Tahaksin ükskord elus sellist preemiat, et järgmine kord oleks etenduse tegemine veidigi lihtsam.”

13.november

Täna oli mu tütre 18 aastase sünna. Andsin eile 1000 eek, et ta ostaks reisikohvri. Plaanisin tulla Kanutisse tund aega enne Madist, kellega hakkame siis valgust riputama. Revo on seljaga haiguslehel. Selja närv annab taas tunda. Madis oli meile kolmeks tunniks appi palgatud. Kanutisse saabudes avastasin, et olin 2 tundi enne Madist. Nu, mis siis ikka. Riputasin tagaseina ja teipisin põranda lahti. Otsisin prozed välja ja kaks tundi oli möödunud. Madis tegeles järgmised 2 tundi sellega, et puhastas lage vanadest juhtme pundardest. Viimase tunniga riputas meie lambid. Teises saalis oli ka lastekas lõppenud. Läksime koos sööma. Rääkisime Viljandisse esinema minemisest. Et kuidas oleks see võimalik, et meil ei kuluks 10 tundi ehitusele ja 2 tundi maha võtmisele ja seal vahel veel etenduse mängimine. Otsustasime, et teeme lepingu. Kell 14.00 saabume kohale ja selleks ajaks on riputatud kõik lambid vastavalt ette saadetud valgusplaanile. Ja kui see ei ole võimalik siis me ei esine. Ükskord tuleb hakata enda eest seisma.

Krahli baaris serveeriti meile jääkülmad krevetitorud. Otsustasin kohe alustada lepinguelu. Mina maksin sooja söögi eest ja tahan seda ka saada. Saatsime oma söögid kööki tagasi. Ettekandja oli lahke. Köök saatis aga meie söögid tagasi, põhjendusega, et külmad krevetid teevadki torud külmaks. Siin ei ole midagi õiendada. No pagan, ma olen Krahli baaris söönud viimane 10 aastat kreveti torusid ja need ei ole alati külmad! Meie lepinguelu lõppes tõdemusega, et mis siis ikka. Mina olen loll. Sõime külmad torud ära, sest kõht oli pagana tühi. See sama oht on ka Viljandiga. Mitte midagi ei ole teha, life is a bich and then you die.

Kell kümme jõudsin koju. Panin hapuks lõinud kitse piimale  tule alla. Täna teen kohupiima ja homme öösel tuleb sellest juust. Esmaspäeval  saab seda maitsta esika laual.

10.november

Oli proov suurel laval. 10.00 - 12.30 ripitasime pleki, seadsime heli ja ühendasime 6 prozektorit. Samal ajal rääkisime vastustest.

Tiina: Kas te saite aru, et ma tegin nalja

Helen: Ei saanud.

Kaja: Mina kah ei saanud.

Kalle: Mis nalja?

Tiina: Noh, et ma kasutasin Jarmo märksõnu teid iseloomustades.

Kaja: Mina just mõtlesin, et mis lõplik. Natuke nagu sobib aga loogikast ei saanud aru.

Helen: Mina võtsin seda väga tõsiselt.

Kaja: Kalle, aga mis sa selle huumorimeele asjaga mõtlesid? Kas sa tõesti ei mõist Tiinat ja Jarmot.

Kalle: No tihti on nii, et ma teev ägeda nalja aga Tiina ja Jarmo ei naera üldse.

Helen: Minu meelest olid Kallel kõige õigemad vastused.

Kaja: No see on alati meil nii. Kalle ütleb kohe e-maili teel, et mis juhtub kui me võtame Smedsi kampa ja mis juhtub kui Jani. Meie arutame nagu lollid 4 tundi ja siis 2 nädala pärast jõuame samale otsusele.

Tiina: Minu meelest oleks parem kui ajakirjanikud ikka järgi kirjutaksid. Kes seda ettekirjutatud lugu tahab lugeda. Mind huvitaks väga mida Tiit arvab pärast etendust.

Jarmo: No jah, tema ei kirjuta üldse etendusest.

Siis kiirelt mõned muudatused ja läbimäng. Oh, kuidas ma ei tahtnud seda teha. Ei olnud kavaski pingutada. Kõik oli suvaline ja laisk ja küündimatu. Pärast läbimängu tuli kohe Postimehe fotograaf. Kihvt sell. Ja jooksuga kogu etendus maha ja kell 15.30 oli lava taas tühi. Väsinud. Sain aru, et nii ei ole võimalik keskenduda etenduse mängimisele, kui sa oled samal ajal tehnik. Või siis nii tiheda graafikuga ei ole see võimalik. Matka tantsu valguspilt tuli ilus. See oli ka ainuke õnnestumine tänases proovis.

Siis läksin palgatööle. 

Koju jõudin kell 23.00. Rääkisin Juhaga Helsinkisse külla minekust. Et tuleks selle kolmapäeva õhtul ja lahkuks laupäeval.Tema väga tahab, et ma tulen, aga neljapäeval tal ei ole aega ja reedel läheb juba ise minema. Solvusin taas. Täpselt nii, nagu ajakirjanikuga: räägi aga lühidalt. Tule, aga mind ei ole.

Järgmine nädal saaks äkki  kolmapäeval tulla. Siis ka Baltic Circle festival seal käimas. Siis tuletas mulle Juha meelde, et sul on ju endal etendus. Pagan, unustan selle koguaeg ära. 

Täna rääkisime taas ajakirjanikuga. Jarmo hilines 10 minutit.

Oli hea vestlus. Saime Tiidu kaasabil taas teineteisest rohkem teada. Igaühel oli võimalus avaldada oma arvamust. Ja siis hiljem parandada oma mõttekäiku, kui miskit oli valesti öeldud või mõistetud.

Stuudios rääkisime eilsed probleemid läbi.

Kaja: Kui meil tuleb etendus samasugune nagu eile läbimäng siis on ikka sitt lugu küll.

Helen: noogutab.

Tiina: Mina küll nii ei arva.  Tunne oli täitsa okey. Mõned asjad tuleb lihtsalt täpsemaks panna. Seda pidu peaks veel harjutama.

7.nov

Ärkan hommikul üles ja e-postkastis on Jarmo kiri. No tohohh, mis nüüd lahti on. Meediaga on hakanud Jarmo nüüd ööd ja päevad tööd tegema. Eksperessi ajakirjani Kairi on saatnud mõned küsimused. Jarmo pakub lahkesti, et ta vastab nendele esimesena ja sis meie lisame või võtame midagi ära. 

Mina solvun hinge põhjani ja vihastan. Tahaks röökida. Jarmol, nimelt on ilmunud uus e-mail, millelt loeb Jarmo Isiklik. Mina, kes ma olen ZUGA olnud juba 10 aastat tean ikka ainult tema tööaadressi. Ajakirjanik teab aga Jarmo isiklikku e-maili. No ma ei saa aru. Ja miks ma peaksin ootama. Ma tahan kohe kirjutada. Homme ma äkki enam ei saa. Kirun teda kõigile, kes ette juhtuvad. Kus kurat ta oli siis, kui oli vaja etendust teha. Lõpuks rahunen maha ja võtan poosi, et tehku mis tahab. Väga hea, selle musta töö teeb tema ära. Kiusu pärast ei kavatsegi ma vastuseid kommenteerida. 

Õhtul helistasime.

Jarmo: Kas sa vastasid Kairi küsimustele?

Kaja: Ma sain aru, et sina vastad.

Jarmo: Ei, kõik pidid ikka ise vastama.

Kaja: No okey, ma siis vastan.

Tegin meili lahti. Küsimused oli nii rumalad ja ajakirjanik korrutas, et palun vastata lühidalt, sest tähemärke on vähe. Isu vastata oli läinud.

Selline lugu tuleb Kairi Printsilt:

KOHE NÄHA, ET VANAD SÕBRAD

15. novembril esietendub Kanuti Gildi SAALis ZUGA ühendatud tantsijate uuslavastus „Kohe näha, et vanad sõbrad“. Zuga tantsijad – Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Jarmo Karing ja Kalle Tikas  – uurivad oma lavastuses, kuidas sõbrad jäävad vanaks ja kuidas aeg sõprust mõjutab. Tööd tehes tekkis seltskonnal tihti tunne, et äkki on ikkagi seda lavastust teha parem mitte kunagi kui hilja. Nüüdseks aga on selge, et aeg on täpselt paras.

Teete praegu pidevalt „Vanade sõpradega“ proove. Kas vanadus annab juba kontides tunda ka?

TIINA: Põlv vahel valutab.

JARMO: Vaatasin üht vana tantsuvideot. Ma ei olnud väga osav. Seega on vananemine ehk küpsemine muutnud mind aina paremaks.

No tegelikult pole te ju vanad midagi, isegi mitte 40 veel. Mis saab teist siis, kui te saate päris vanaks, nii 70-midagi, kas olete ikka sõbrad ja mida teete koos? 

TIINA: Elame metsas, igaüks muidugi eraldi, vahel skype'is saame kokku. Kord viie aasta tagant tuleb keegi mõne perfunksi-ideega lagedale, siis saame kokku, vaidleme veidi ning teeme ära.

KAJA: Tahaksin elada koos Juhaga (Valkeapää- toim.) Pardimäel ja kasvatada kitse ja kanu. Ootaksin külalisi. Aga ilmselt neid väga tihti ei käiks.

JARMO: Mina pean kohvikut. Ajaviiteks, et mööda rändajad saaksid alati sisse astuda ja juua ühe tassi head kohvi ning maitsta iseküpsetatud leiba. Vahel lähen ise ka rändama. Et elamusi koguda, mida hiljem teistega jagada.

HELEN: Tahaks küll maal elada! Ega me vist siis enam eriti kokku saaks!

KALLE: Kui ma 70 olen, ei taha ma tõenäoliselt kedagi näha.

Mida praegu tööväliselt koos teete?

KAJA: Mitte midagi.

HELEN: Matkame Tiinaga. Aga tahaks rohkem. Kajaga võtame vahel napsu ja tantsime, kui on tuju. Jarmoga kohtun üle aasta Tiina sünnipäeval. Kaks korda olen käinud Kalle juures Kuusikul.

TIINA: Käime jah vahel Heleniga matkamas või mõtleme sellest, et võiks minna,

Jarmoga sööme vahel koos kooki ja joome veini, lapsed mängivad koos. Kalle

juurde peame plaani külla minna nuppe keerama, aga pole jõudnud. Kajal on

tore maamaja, sinna pole ka niisama jõudnud. Me oleme töösõbrad.

Lõpetuseks palusin sõpradel üksteist ühe sõnaga iseloomustada, et me teaks, mida esikal oodata.

KALLE: Tiina on järjekindel, Kaja on järsk, Helen on leplik ja Jarmo eemalviibiv.

JARMO: Tiina on lahendus, Kaja on osav, Helen on sügav, Kalle on varjatud ja Jarmo on ristmik.

TIINA: Kaja on lõplik, Jarmo on puhas, Helen on hea, Tiina on lootusrikas ja Kalle on nukker.

HELEN: Kaja on aus, Tiina on tubli, Jarmo on korralik ja Kalle tundlik.

KAJA: Helen ajab mind alati naerma. Jarmo ajab mind vihale ja Tiina tekitab

trotsi ja Kalle nördimust. 

Tõepoolest kohe näha, et vanad sõbrad! Lähemalt saab nende tegemiste ja lavastuse valmimise kohta lugeda blogist www.zuga-process.blogspot.com

* ZUGA ühendatud tantsijad on tantsukollektiiv, mis loodi 10 aastat tagasi tol ajal noorte ja aktiivsete tantsutegijate Tiina Mölderi, Kaja Kannu ja Jarmo Karingu poolt. Aastate jooksul on olnud erinevaid kooslusi ja tehtud erinevaid põnevaid töid. 2010. aastal pälvis ZUGA omalavastusega „Zuga zuug zuh-zuh-zuh“ nii sõltumatu tantsu auhinna kui ka Salme Reegi nimelise lastelavastuste auhinna.

6.nov.

Täna sain järsku aru, et Jarmol on aega küll. Ta saab ikka kui tahab ja kui ta on ise orgunninud ja selle ettepaneku teinud meile. Siis ei saa jälle keegi meist. Esimest korda kogu prooviperioodi jooksul oli meil aega olla koos. Istusime NOKUS ja me udutasime nii sama, nagu vanad sõbrad. Küll ainult kolmekesi. Jarmo, Tiina ja mina. Terve tunni.

Öösel, peale Tamuri etendust sain Kallega SAALis kokku ja mõtlesime valgused välja. Kahe pildi juures on ZUGAkate mõtteabi veel vaja. Järgmine ja viimane proov enne esikat on teisipäeval. Eks siis proovime. Ka Kallega oli aega.

Kaja: No mida sina saad tuua esika lauale

Kalle: Veine, noo 5 pdelit

Kaja: Kas sa leiba saad teha. Tiina jarmo toovad mõlemad 1 leiva.

Kalle: No mina ei saa ju. Meil on täis töö päeva. Ma annan selle ülesande siis Eleonorale.

Kaja: No jah, mul lubas kah Eda need leivad valmis teha. Aga juustu?

Kalle: Vaata juustuga on jama. Lehm ei anna piima eriti. Ja siis ma pean seda alles jäänud 5 päeva jooksul piima koguma ja seda ei tule eriti palju.

Kaja: Too natukenegi. Mis sa arvad sellest, kui me teeme igapäev pisikese laua pärast etendust

Kalle: No ma ei tea. Ma tahaks ikka rongiga koju minna.

Kaja: Ma ka ei tea, mis mõte see täpselt on. Ma lihtsalt tahaks publikuga veidi pärast etendust koos aega veeta.

Kalle: Ega eriti ei viitsi

Kaja: No just, need jutud ei veena mind. Et ärme tee seda sest ei viitsi ja ei jõua. Tahaks koju.

Kalle: No siis ma pean igapäev ööbima linnas.

Kaja: No jah. Inimesed peavad kah tulema meie etendusele soojadest kodudest välja.

Kalle: Mis värk selle rahaga jäi, Kas me saame etenduse pealt kah tasu?

Kaja: Jah saame.

Kalle: No siis on okey. Ma võin ju ka autoga tulla.

3.nov.

Hakkan asju unustama. Jutuajamised ei jää enam meelde.

Eile tegime taas etenduse eelviimast lõiku. Seda, kus Jarmo peaks meie abiga muutuma Jarmoks. No ei õnnestu see värk meil. Tulid mõned uued laused ja läksid kah kohe.

Kalle tuli uue muusikaga. Ma ei saanud vahest aru. Aga on pagana hea, et Kalle selle tegi. 

Homme proovi ei tee, sest Jarmo ei saa. Tsikkid teevad lasteka proovi.

Eile kurtsin Juhale, et on raske. Päeva algas 10.00 ZUGA prooviga. 16.00 jooksin Viimsisse akrobaatika trenni andma ja 19.00 algasid trennid Tallinna Ülikoolis. Koju jõudsin 23.00 Siis saatsin  6 A4 ZUGA ajaloo ajakirjanikule. Vahepeal olin napsanud Statoilist piruka ja coca-cola, mis ajasid südame pahaks.

Juha: Ja palju sa suitsu tegid?

Kaja: Palju. No mitte nii palju, sest ma olin ju proovis ja trennis, kus ei saa suitsetada.

Juha: Ja, ja. Palju õnne sulle selle puhul. Oled kindlasti uhke.

Kaja: No mine persse. Mis ma teha saan, kui mul on selline elu. Naine teeb, mis ta peab tegema.

Juha: Jah, ja teil peab tulema kindlasti maailma parim etendus.

Kaja: Peabki tulema.

Eile tuli meie produtsent ettepanekuga, et ZUGA võiks võtta endale isikliku manageri ja looma organisatsiooni. Pidasime peale proovi veidi nõu. Miks küll?

Kaja: Noh, otsime koosoleku aja.

Jarmo: Peame ikka enne nõu, kas meil on mõtet sellest rääkida.

Kaja: Kui me tahame rohkem etendusi ja külastada neid pisikesi kohti siis Kanut seda ei jõua teha.

Tiina: Ma arvan, et ei ole vaja hakata jälle nokkima. Mis mõtet on süüdistada teineteist. See on protsessi loomulik osa.

Kaja: Mina töötan tavaliselt nii, et ma räägin igast jamast ja õnnestumisest, et siis järgmine kord sujuks kõik lihtsamalt.

Jarmo: Kui see muudatus karanteerib mulle sellise sissetuleku, et ma saan töölt lahkuda siis muidugi teeme.

Kaja: Ma arvan, et see tähendaks meile palju rohkem tööd. Aga sissetuleks jääks suhtega sama väikeseks.

Jarmo: Siis ei tohiks ta olla noor. Ta peaks olla targem, kui meie.

Tiina: Minu meelest peaks ta seda hirmsasti tahtma teha. See on kõige tähtsam. Olgu noor või vana. Kaja, kas sa näed, et keegi suudab seda teha.

Kaja: Loomulikult teen mina seda tööd kõige paremini.

Tiina: No vot. 

Kaja: Aga selline vabadus, mis meil hetkel on, et igaüks teeb täpselt nii palju kui tahab ja vajalikuks peab on ju suurepärane. Tiina sa oled ju ise kah meie projekte juhtinud ja suht okeikalt.

Tiina: Aga ma ei taha seda teha. Ma tahan etendusi teha.

Kaja: No mul on sama jama. Mõnikord harva ma viitsin seda ZUGAle teha.

Jooksin kontorist läbi ja pakkusin Annile koosoleku aja. Anni ei saa enne 16.novembrit, kui esikas läbi.