head Vabariigi aastapäeva

Natuke mineviku korrutamist.

Ma olen 38 aastane. Töötanud eestis etenduskunsti maastikul kogu oma elu. Olnud "ZUGA ühendatud tantsijad" asutaja liige, millega on loodud üle 20 etenduse ja esinetud üle 40-l festivalil väljaspool Eestit. Võitnud mitu parima lavastuse tiitlit Eestis.  Aktiivselt osalenud Kanuti Gildi SAALi loomisel. Lisaks veel loonud tsirkusekompanii OMAtsirkus.

Veel natuke korrutamist.

Minu otsus oli minna Soome tööle, aga mitte kunstnikuks vaid kokaks. Minu töö sai olema lihtne. Etendusasutuste majas, Suvilahtessa, on ühel hetkel residentuuris 3 erinevat etenduskunsti truppi. Maja lähedal on küll söögikoht aga see olevat kallis ja halb. Teen kunstnikutele süüa, 1 kord päevas. Ostan ise toiduained, teen toidu valmis ja sööme meeldivas seltskonnas. Supi hind tuli 5.eur. Minu palk tuleb siis kasumist, nagu ikka ärimaailmas. Must-valge värk. Kui mina olen teinud hea supi ja sina tahad süüa, siis sa avad oma rahakoti. Minu etendusele sa tavaliselt ju piletit ei osta.  

Ja nüüd midagi uut.

Täna, Eesti Vabariigi aastapäeval on minu viimane päev supiköögis. Eile käisid eestlased külas. Nemad käisid kultuuriäri läbirääkimisi pidamas kõrval majas. Kutsusin nad supile. See oli üks alandavamaid kogemusi siin veedetud aja jooksul. Igal sammul püüdsid nad läbi lillede mulle selgeks teha, kui sügavale sohhu ma ikka olen laskunud. Kui alaväärne saab olla üks töö, kaja, sinusugusele inimesele. Me oleksime ikka oodanud midagi enamat. Nüüd sa siis pesed soomlaste nõusi. Püüdsin asjast üle olla. No ikkagi mu vaba valik. Ma mäletan veel põhjusi, miks ma seda teen. Loomulikult üks neid põhjustest on raha. Aga mitte ainult. Ma tahan hoida oma jalgu maas, et mitte suure kunstnikuna lendu tõusta ja päris elu unustada. Ja mind tahetakse, oodatakse ja tänatakse - iga päev. See on hea tunne.

Ja siis istuvad siin laua ümber edukad, loomemajandusega tegelevad eestlased, kellel oma alkohol ja keefir kaasas ning vaatavad mind haletseva pilguga. Kurb hakkas. Tundus, nagu istuks siin lauas 5 Ansipit, kes kõik korrutavad ühest suust kui hästi neil läheb, kui vahvad nad on ja edukad ja loomulikult ka ilusad. Kõverpeegel peegeldas mulle vastu; kui halvasti mul läheb ja kui kole ma olen. Kui maksmise aeg käes oli, ei olnud neil kellegil seda 5 eurot parasjagu taskus. Uhked ja silmakirjalikud eestlased.

Kodus lugesin Ansipi väsimuse avaldust. Täna on Vabariigi aastapäev. Homme sõidan koju.

Kas mind seal ka tahetakse, oodatakse või tänatakse - ei usu.

Hea on, et on kuhu sõita. 
Vaja kasvuhoonet ehitama hakata ja seemned mulda panna. Äkki sel aastal saab taas ühe peendra juurde kaevatud.

Meil oli ZUGA koosolek. Sain targemaks.

Minu arusaamad töö tegemisest on hoopis teistsugused, kui zugal. Helen ei oska ja ei taha kirjutada mitte midagi internetti. Ta kirjutab paberi peale. Pliiatsiga. Nad ei kavandi kunagi facebooki tulla. Kaja ise tahab neid asju hirmsasti teha. Kui tahad siis las teeb. Tegin ettepaneku neid Heleni kirjutisi siis tänaval  inimeste taskutesse poetada. Ei usu, et midagi juhtub.

Pekki, nagu delfi kommentaarium juba. Kui sina kunstnik nii väga tahad seda teha siis tee. See ei puutu meisse. See ei ole oluline töö. Oluline töö algab prooviruumis.

Miks ma endiselt arvan, et kõik peavad minu moodi olema ja sama moodi asjadest aru saama. Korrutan endale siis taaskord põhitõed:

Kui teed tööd ZUGAga siis;

1. ei ole vaja tahta nii palju

2. ei ole vaja olla nii kiire

3. ei ole vaja võtta zugat hirmus isiklikult (kui keegi küsib, mis teed, püüan edasipidi zuga asjad ära unustada ja räägin ikka isiklikest asjadest)

4. Jarmo hilineb nii ku nii

5. järgmine nädal saab olema põnev nii kui nii

Luuletus Tiinale, Helenile ja Jarmole

sa arvad, et oled hea ema, teed hommikul putru,

sa arvad, et oled hea ema, loed õhtul juttu,

proovi olla kord üksi, nii üksi ja vaata lähemalt,

üksindus võtab vale vähemaks.

sa arvad, et oled hea isa, teed hommikul putru,

sa arvad, et oled hea isa, loed õhtul juttu,

proovi olla kord üksi, nii üksi ja vaata lähemalt,

üksindus võtab vale vähemaks.

uus tantsu arengukava

Lugesin tantsu arengukava ja saatsin Triinule kirja:

Tere Triinu,

mõned kommentaarid:

 1. "Tantsukunstnik on erialase hariduse ja kogemusega ühiskonna poolt aktsepteeritud isik, kes on professionaalsel tasemel ja tasu eest toonud välja oma loomingut viimase 5 aasta jooksul ning see on avalikkusele nähtav ja ligipääsetav."

Minu isiklik mure aga arvan, et sellisedi kunstnike, kellel ei ole erialast haridust saab olema veel ja veel. Äkki paneks ja asemele või. See on ju üldlevinud tava ja mu meelest ka väga vajalik, et haridust ei pea olema. Ikka enda näite põhjal, selline lause kõlab kuidagi nii, et te tahate eemale lükata kunstnike, kellel ei ole haridust. Aga see ei ole ju õige. Vabalt võib tantsukunstnik olla ka mingi teise haridusega inimene, kes on hakanud seda tegema ja on tunnustatud ja puha.

 2. "Tantsu loovisikute tasustamisel on kindlad alused. "

Siinkohal meenub mulle see residentuuride programm, mis te olete koos 2.tantsuga välja mõelnud. See on küll hea, aga kui see võtab võimaluse lisa taodelda, siis sellist KINDLAT alust ei ole vaja. 

3. "Riiklik tegevustoetus on piisav 10 uuslavastuse väljatoomiseks aastas läbi agentuuride ning nende esitamiseks 10 korda erinevates Eesti linnades."

Kas ma näen tonte? Kui agentuurid hakkavad võtma kogu Kulka raha endale, siis mu meelest ei ole see eluterve. Kindlasti peaks agentuuridel olema raha, et tuua välja ka etendusi, mitte ainult enda palgaks, aga kogu riiklik rahastamine ei peaks minema läbi agentuuride.

Ilmselt te ei olegi nii mõelnud. Seal on veel kirjas loometoetused ja muu. Aga mul tekkib hirm, et riigiga rääkides on riigil nii mugav sõlmida teiega leping, et jah. ja siis kaob vabakutselisel omapäi toimetamise võimalus.

Postiivselt võiks ju tulevikus olla nii, et agentuurid on tugevamad. Läbi nende saab teha kindlamaid, müüvamaid, publikule orjenteeritud asju. Aga iga üksikisikul ja trupil PEAB jääma võimalus agentuuri väliseks/vabaks/ tegutsemiseks.

Need olid kommentaarid enda mätta otsast. Aga ega ma mujalt väga ei oskagi vaadata.

kaja

zuga

Triinu vastas ruttu. Tänas kaasamõtlemast ja lubas tõstatada teema 1 ja 2.

Kolmandast ta väga aru ei saanud. Teadagi. Samas ta kutsus mind osalema aruteludel. Mina muidugi lähen, kui olen kogemata Tallinnas. Ilmselt aga ei ole. 

Siin ongi hea taas mõelda, et kus ma siis olen. Kui mul ei ole tööd, siis on hea olla metsa sees Pardimäel. Nosida oma porgandeid ja teha lehma onuga vahetuskaupa. Et tema annab mulle piima ja mina viin talle juustu vastu. Või siis jälle, kui mul tööd ei ole siis olla Helsingis ja keeta suppi. Mõlemalt poolt vaadates on pagana pikk tee tulla Tallinna ühele koosolekule. Veel lisaks igaks juhuks, et äkki on tööd, korterit pidada Tallinnas ei jõua. Ja oi, kui kurjaks kõik saavad, kui sa ütled, et sinu sõidukulud proovi ja tagasi on 30 eur. Või veel hullem 60 eur. Helsingist. Oleme selle etapi läbinud Kallega. Ja siis veel see öömaja. Ei tahaks nagu enam Kanuti keldris magada. Ega Kanutki ei taha meid seal enam elamas näha.

Mõtiskluse mõte oli siis, et ma ei suuda minna sinna koosolekule aga kui ma ei lähe, siis organisatsioonid, produtseerijad ja koolid kirjutavad sinna sisse oma ainuvõimu ja unustatakse taas kord see ERAISIKU võrdne VABADUS ja kohustus ja õigus toimetada.

Ja miks ka küll Mairikaga ei ole sel teemal rääkinud…. See on mõtlemisaines meile mõlemale.

Meie 2. sketš

Jarmo on hakanud tööle. Tahaksime hirmsasti kohtuda, et silmast silma rääkida, aga ei saa. Kaja on Soomes. Imeline Skype aitab. Ei näe aga vähemalt kuuleb. Ja raha ei kulu. 

Proovime siin välja mõelda skeemi, et kuidas saaks kõik rahad endale, mis kusagil vedelevad. Kanut pakub residentuuri, ühele kunstnikule, 1 kuu. Sama pakub ka STÜ. Aga siis ei tohi ainukesest fondist, KULKAST, enam juurde küsida. Aga meid on ju pagana palju. 5 inimest.  

Aga äkki teeks nii, et eraisikud on residentuuris. Jarmo STÜs ja Tiina Kanutis. Äkki Helen saaks Tantsuliidult miskit loometoetust. Kaja ja Kalle saavad Kulkast raha küsida. Siis me saaksime kokku, samal kuul. Aga töö käiks erinevates kohtades. Igaüks eraldi. Ja siis kui tööpäev lõppeb, siis kohtume Tallinna Vanalinna tänavatel.

Geniaalne! 

Aga lollakas ja naljakas olukord.

Tiina ja Helen ja Jarmo kohtusid esmaspäeva õhtul. Helen lubas kirjutada aga ei kirjutanud. Keegi teine ei kirjutanud kah. Olen väga põnevil.

Jarmo on saatnud vahepeal kirja Mariale:

Me tahame, et Krõõt Juurak teeks osalejatele workshopi, nt vestluse vormis PAF organisatsioonist. Ta on sellega seotud olnud juba 2006 aastast. 

Kui vaja siis esmaspäevaks saan saata täpsema soovi, mida me (ZUGA) mõtlesime mida Krõõt võiks meile (tantsukunstnikele laiemalt) anda. 

No nii. Mina siin kokkan ja avastan uusi ja põnevaid asju. Näiteks kui lihtne on teha inimestele süüa. Ja sööjad on pärast õnnelikud ja kiidavad ja on nii, nii, nii tänulikud. On selline tunne, et olen super hea inimene. Ja milline lõhn tuleb köögist. See lööb inimesed ikka tummaks. Kunstnikuna ei ole ma kunagi saanud sellist PAID. Etendust tehes muudab see teater ja tema ruum kõik hoopis teist suguseks. Raskemaks, keerulisemaks, targemaks,  tehislikumaks…. 

Et siis, ELAGU PÄRIS ELU!

Helen ei ole veel kirjutanud, aga see eest kirjutas mulle Triinu Aron.

Tere Kaja

Tõstatasid teema, mis mul juba paar nädalat hingel: miks keegi ei maini aasta kokkuvõtetes tantsuetendusi. Lugesin mõni aeg tagasi TeMuKi teatriankeete ja seal märgiti ära vaid paar tantsukat ja seda ka vaid mõndade kriitikute poolt.  Selle põhjuseks arvan küll, et enamik sõnavõtjaist pole siiski näinud tantsukaid.

Kurvem oli aga kui lasin silmad üle Sirbi 2011 artiklite kokkuvõttest ning märkasin et nüüdistants on saanud võimaluse Sirbi veergudel järelanalüüsiks seitse korda aastas. Selle hulgas on järelkaja vaid kolmele eesti tantsukusntiku uuslavastusele, üks välisetenduse kriitika ja kolm artiklit, mis räägivad nüüdistantsust üldisemsalt (augustitantsufestival siin ja seal ning veidi sekka draamat). Samas kui nüüdistantsu lavastusi tuleb aastas välja ca 20 ringis. Ballett on saanud aga kuus järelkajastust, mille uuslavastuste arv on olnud viimastel aastatel max kolm.

Küsisingi endalt, et kes siis peaks tantsuaasta kokkuvõtteid tegema, kui mitte me ise. Olen valmis siinkohal alustama.

Eredaima elamuse jättus Uus Tants10, mis eelmisel aastal esmakordselt Tallinnast väljas Haapsalus toimus ning peakorraldajaks samuti uustulnuk selles vallas: Eesti Tantsukunstnike Liit.  Uus koht ja uus korraldaja tähendas muidugi palju riske, millega nii ja naapidi püüti ka hakkama saada. Samas mulle meedlis, et eesti tantsuringkond võttis aega Haapsalus olemiseks, üksteise loomingu vaatamiseks, selle üle arutlemiseks ja õhtuseks pidutsemiseks. Kriitikute seminar oli muidugi üle prahi, kes kohal olid teavad, kes mitte, ei saagi teadma. Eks UusTants10 sai heaks lakmuspaber meile endile, sest ta sai täpselt selline nagu valdkonna võimekus ja suutelisus hetkel on.

Teiseks tahan ära märkida Rakvere Teater esitleb programmi, mis on julgenud oma majja kutsuda teiste nüüdisteatri seas ka 3-4 nüüdistantsu lavastust aastas. Tegemist on tõelise koostööga projektiteatri ja riigiteatri vahel, kus Rakvere Teater ei karda panustada olemasolevaud ressuresse uue teatrimõtte edendamiseks.

Kriitikutest ja lavastustest tooksin esile AndreasW artikli Keskusis Karl Saksa lavastusele „The Drone of Monk Nestor“ (kahjuks ei leia ma keskusi netiversioonist seda artiklit üles). Inimene julgeb tunnustada ja välja öelda selle mis puudutas ja et puudutas. Ja tegemist ei olnud ainult mitte hetkeemotsiooniga vaid 2011.a viimases TeMuKi teatriankeedis jätkab ta oma mõtet. Mind ka puudutas ja seepärast tahan selle välja tuua.

Ps. Soovin väga kuulda Krõõda kogemusi kedjal!

Ahjaa: täna on 2011 teatriaasta auhindade kandidaatide esitamise tähtaeg, olge aktiivsed!

Triinu.

Ja minu peas pendeldab, et ma ei tohi teha copy paste. Imelik, miks ma ei tohi ja miks ma seda ikka ja jälle teen. Ilmselt pean lihtsalt leppima sellega, et inimesed ei kirjuta mulle enam, kuna nad kardavad, et kõik, mis jõuab minuni jõuab ka siia blogisse. Ega kõik ikka ei jõua, aga kui ma leian, et see on oluline ka teistele, kui ainult mulle siis ma pean seda tegema.

Igati nõus Triinuga. Uus Tants 10 oli vahva. AndreasW artikkel oli hea ja mitte ainult see artikkel. Rakvere Teater esitleb on suurepärane algatus.

Aga üks asi mind ikkagi häirib siin esimeses lõigus. Leidsin siit ühe põhjuse, miks ei ole tants samas võrdluses teatriga. Selle pärast, et näiteks Triinu ise võrdleb nüüdistantsu ballettiga, mitte teatriga. Miks peaksid arvustajad, kokkuvõttjad, festivalide korraldajad kuidagi teisiti käituma. 

Äkki see ongi minu isiklik soovunelm, et mina teen teatrit. Etenduskunst on meil kuidagi tehislik väljend, aga just sellega me ju tegeleme. 

Teatriaasta auhindade kandidaatide esitamine. See on nüüd küll üks asi, millest mina alati olen suure kaarega mööda käinud. Olen kuulnud jutte, kuidas teatrid planeerivad, mõnda lavastust oma plaanidesse pannes, erinevaid võite. Minu jaoks on see nii kõvasti seotud rahaga ja palju vähem kuulsuse ja auga, et ei oska kellegile soovida palju raha. Äkki rohkem tööd oleks hea soov, aga seda sealt Aastaauhinndalt ei saa. Tean omas kogemusest, et kõik jääb samaks.