Viimane etendus "Sõpradega.." oli Uue Tantsu festivalil aprillis. Vahepeal saime aru, et meil ei ole kordagi võimalik proovideks koguneda enne Augusti TantsuFestivali. Etendus on 22 august. Jarmo on vahepeal lahkunud Uue Tantsu juhi kohalt. Mis veel - pole aimugi, mis elu tema elab. Helen sõidab hetkel Hiiumaalt Tallinna. Tema suvi on täiesti perses olnud. Tiina on hetkel Lätis perega puhkamas. Kaja on teinud tööd nagu hull, tänu millele kerkib Pardimäel ilusa võlvlaega maakelder. Kallel on oma maja teise korruse välja ehitanud. Helsingis on tal kitarr kaasas. Harjutab õhtuti.
Aga mis on lahe, on see, et etendust tuleb. Saame etenduse päeva hommikul kell 10 kokku, paneme valguse ja heli üles ja lihtsalt teeme. Ei tea täpselt mida.
Ahjaa siis tuleb ka etendus DRAAMA festivalil. Sellega seoses on palju jama olnud. Tahtsime suurt Vanemuise lava. See oli kinni juba. Siis oleks tahtnud Vanemuise väikese maja saali või Sõbra maja. Aga sel aastal ei ole raha Sõbramajja publiku poodiumi ehitada. Pärast pikki arutelusid kuupäevade ja saalide üle tuli meile kiri Draamalt. Põhimõtteliselt on nii, et ainuke saal, kus ZUGA saab etendust teha on GenKlubi ja 5. ja 6. septembril. No kuidas see on võimalik? Miks te siis küsite, mis me tahaks ja kuidas me saaks, kui nii kui nii on teie peas mõeldud kõik ammu välja. Suutsime ikkagi muuta kuupäevi. Nii, et etendused on 7 ja 8 september.
Järgmine suur jama algas taas selle keelega. Mis keeles me etendust teeme. Me ei suuda oma vahel otsustada. Uuel Tantsul otsustasime ikkagi eesti keele kasuks. Me ei saa aru, miks me peaksime sõpradega omavahel rääkima inglise keeles. Ja on ju vaadatud sadu kordi etendusi võõras keeles ja see on olnud lahe. Uuel Tantsul me ruulisime ja emotsioonid ja olukorrad olid arusaadavad ka neile, kes eesti keelt ei mõista. Teiselt poolt jälle, kui inimesel jääb mulje, et temast minnakse mööda ja temaga ei viitsita arvestada on muidugi nõme. Otsus - üks etendus inglise, teine eesti keeles. Hetkel ma ei mäleta, mis otsus oli Augusti Tantsu Festivali osas. Mul isiklikult ükskõik. Olen juba pool aastat inglise keeles tekste esitanud Mart Kangro uue etenduse tarvis. Aga seal on jälle muidugi rahvusvaheline kamp ja meie töökeel on inglise keelne. Ei ole selles asjas head lahendust ZUGA puhul.
Ahjah. Tehti ka interviu Draama raamatu jaoks. Mõtlesime, et jätkame oma stiili, kõik vastavad ise oma peaga. Et ZUGA annab alati vastakaid vastuseid, kuna meie kambas on ka vastakad inimesed. Kaja vastas taas esimene, kiire nagu ta on. Jarmol ei olnud midagi lisada. Helen ja Kalle ei vastanud üldse ja Tiina parandas Kaja kirjavead ja lisas 2 armast lauset.
Läks taas plaanist erinevalt. Otsustame, et see kord on need ZUGA vastused. Äkki laiskusest, äkki aja puudusest, äkki polegi päriselt teistel midagi öelda selles asjas.
Siin siis lõplik intekas:
Kadri Naanu küsib ja ZUGA vastab:
1) Festivali kuraator Priit Raud ütles juba DRAAMA 2011 loomenõukogu esimesel koosviibimisel, et ärge tulge mulle rääkima heast näitlejatööst, sest see on elementaarne! Mis on teie jaoks need elementaarsed algosakesed hea teatri juures, mille peale harilikult sõnu ei tarvitsegi raisata - sest need on ju elementaarsed!
Kas see küsimus ei ole mitte kontekstist välja rebitud? Meie ei pea kedagi kuhugi valima, ega kunagi õigustama enda sümpaatiaid ja antipaatiaid. See, et hea näitlejatöö on elementaarne, ei tähenda, et hea teater on see, kus on hea näitlejatöö. Lihtsalt, teater koosneb nii paljudest osadest, millest üks on näitlejatöö. Näitlejatöö sõltub suuresti lisaks näitlejale endale ka lavastajast ja materjalist ja ajastusest ja publikust ja bla-bla-bla… Kõigile teada jutt. Kui ZUGA hakkab teatrit tegema, siis meie kriteerium numer üks endale on suur tahe. Number kaks ehk väljakutse, mis kaasneb tavaliselt hetke olukordade ja reaalsuse paigutamisega lavalisse konteksti. Enamjaolt tuleb protsess lavale kaasa, avaldub etenduses, mida etendatakse.
Teatris aga vaatajana olles ei ole võimalik tuua välja kindlaid nõudmisi. Loodame, et teater on endiselt elav kunst mitte spordivõistlus, kus jagatakse preemiaid parimate soorituste eest. Elamus sõltub lisaks teatri tegijatele ka paljuski minust endast kui vaatajast ja siis turundusmeestest-naistest, kes väga tihti suudavad teatrielamuse ära rikkuda oma üles puhutud suurvõrretega.
2) Festivali koondpealkiri "Allkirjaga teater" viitab teatritegemise viisile, kus kõik lavastuse osapooled võivad lõpptulemusele südamerahuga alla kirjutada, seda omaks hüüda. Kust jookseb teie jaoks piir, millest üle surutuna mässav inimene teis ütleb "ei"? Kust maalt ei ole te nõus enam kompromisse oma loomingulise eneseväljenduse teel tegema?
ZUGAga töötavad kunstnikud, kellel on erinev nägu ja tegu ja tahtmised. See on ka ainuke kollektiiv, kellega töötades saab päriselt kaasa mõelda, lõpuni minna, iga kunstnik oma isiklike ambitsioonidega. Mitte keegi ei tee ühtegi kompromissi. Küll me vaidleme ja arutame ja surume üksteisele oma mõtet pähe, aga seal ei ole jõupositsioone. Nii ühist platvormi kui ka eriarvamusi näeb laval. See ei ole kerge, äkki selle pärast me tulemegi nii harva kokku. Pärast ZUGAga töötamist tundub iga teine teatriprojekt kui alandlikkuse ja allaandmise ja kompromisside tegemise lõputu jada.
3) Kuna festivali kõrvalprogramm on pühendatud õpilastele ja õpetajatele, siis tahaksime teilt teada, kas põlvkonnavahetus ning koolkondlik erinevus annab endast Eesti teatripildis märku?
Huvitav oli just vestlus teemal, et ei, see on liiga teater, see on miski stiil, mida näitleja laval mängib. Pikemal analüüsimisel saime vahest aru. Need hetked, kus tundub, et on päris, või kus ei ole teater, ka need on stiil. Lihtsalt peale tuleval põlvkonnal ei ole see stiil niivõrd juurdunud. Või keskmisel põlvkonnal ei ole veel õpilasi, kes järgiks tema stiili, et me kõik tunneksime seda juba. Mis ma tahtsin öelda on see, et erinevusi on tunda, aga ikka vähe. Meie sooviks oleks küll, et teatripilt oleks palju rikkalikum. Et noortel oleks julgust raiuda oma arusaamad vaatajatesse, mitte sulanduda toredasse eesti teatriperre. Aga tundub, et mõned noored tantsuhariduse taustaga kunstnikud on sellel teel, julgevad ja tahavad tuua uusi tuuli eesti teatripilti. Lähtudes oma mõtlemisviisist, mis ongi juba nende põlvkonnale omane.
4) Kas mõtlete mõnikord ka selle peal, kuidas ja kas oma kunsti ka Eestist väljaspool näidata ning mil moel see konteksti, keelt ja traditsiooni mittetundvat publikut kõnetada võiks? Kui tihti kohalikkuse versus globaalsuse dilemma teie jaoks tõstatub?
Zuga alustas 1999 väga rahvusvaheliselt. Eestis ei olnud mõttekaaslasi ja sõpru. Siis oli loomulik, et rääkisime selles keeles, milles toimusid ka mõttevahetused. Samas meie tegevus on jäänud harvemaks ja lünklimumaks, just tänu endale seatud nõudmisele, et peab ikka olema väga suur tahe kokku tulla ja midagi öelda. Tegeleme ikka enda sisemise mina otsimisega ja peegeldame seda siis publiku ja ühiskondliku pildi pealt, kus me parasjagu oleme. Ja me oleme Eestis. Etendusega "Kohe näha, et…" ongi väga suur dilemma ja probleem just keelega. Meile tundub väga valelik hakata oma vahel inglise keeles rääkima. Siin on meil veel veidi arenguruumi ja õppimist näitlejatena. Kas kõik peab siis nii väga reaalne laval olema, et olen eestlane ja räägin eesti keeles. Ehk mõtleme me sellele rohkem, kui taas 5 aasta pärast kokku tuleme ja uut etendust leiutama hakkame. Kuna ZUGA etendused on trupi enda poolt kirjuatatud, siis vaatajal jääb tihti mulje, et need ongi päriselt need inimesed, kes laval toimetavad. Tegelikult on ka siin loodud roll ja läbi mõeldud, et kuhu ja miks. Kui antud hetkel sobib minu mõte hoopis kellegi teise suhu, siis sinna see lähebki. Zugaga tööd tehes kukub nii välja, et on oluline oma mõtteid rääkida. Või siis teine variant, et see, mida räägid, muutubki sinu mõtteks, sest Zugas on ju kõik nii "puhas ja siiras", et pole võimalik, et see, mis teen, oleks kuidagi valelik. Ei ole leidnud õiget põhjendust hakata inglise keeles rääkima. Ja kui meie etendus jääb kellegile kauges, siis kindlasti mitte sellepärast, et räägime 5 inimese omavahelisest sõprust, vaid selle pärast et etenduses on omad puudujäägid.
