31.oktoober

31.oktoober.

Ma ei tea, mida teevad Jarmo, Kalle ja Tiina. Heleniga saime kokku Krahli sünnal. Mul ei tulnudki kohe uni. Rääkisime etendusest.

Helen: Ma nägin seda videoklippi.

Kaja: Nuh?

Helen: Ei noh täitsa kift ju. 

Kaja: On okey. Ma jätsin selle hundiratta ikkagi sinna sisse, vabandust.

Helen: See on okey. Aga mulle tundub, et see ütleb liiga palju ära.

Kaja: No ütleb küll jah. 

Helen: Mis siis teha?

Kaja: Ma ei saagi sellest asjast aru. Kas siis peab enne etendust midagi ütlema või ei pea. Kui ei ütle midagi, tundub, et keerutad nii sama ja paned tähtsat juttu. Aga kui jälle oled konkreetne ja ütled, mis seal päriselt toimub, siis äkki ei ole mõtet etendusele enam tulla.

Helen: See võib ka nii olla, et kui inimene näeb laval uuesti samu asju siis on see nagu refrään - vana tuttav asi, mida ta jälle ja jälle kuulata tahab.

Kaja: No ma ei tea. 

Helen: Äkki me peame etendusse midagi juurde tegema, et üllatus säiliks?

Kaja: Ja jah. See on hea mõte. Äkki teeks midagi Jarmo teemast. Kunstniku vastutusest või nii.

Helen: Aga see on ju Jarmo teema.

Kaja: Mis see loeb. Me võime ju tema teemasi ka kommenteerida. 

Helen: Ma ei oska nii mõelda.

Kaja: Aga siis sõpradest. Äkki on veel mõni külg lahti mõtlemata.

Helen: Meil on ju kõik juba sees. Teeks niisama improt.

Kaja: Niisama ei viitsi. Teeks ikka sellise mõttega, et teeme etenduse jaoks ja pärast võime otsustada, kas paneme sisse või ei pane. Kas teeme tüdrukutega kolmekesi?

Helen: Kallel ja Jarmol on ju omad asjad veel tegemata.

Kaja: Äkki see oleks üks teema, et miks me taas kolmekesi teeme. 

Helen: Et poisid on aeglasemad kui tüdrukud?

Kaja: Et poistel ei ole aega meie sõber olla, neil on teised sõbrad kah.

Helen: Mul on ka mõni sõber veel.

Kaja: Mul on 4 õde.

Ka Revoga rääkisime etendusest. Õigemini Revo rääkis ja meie Heleniga kuulasime.

Revo: Minu meelest oli see igav. Või õigemini oli huvitav aga mind ei huvitanud. See ei läinud mulle korda. Ma mõtlen, et see oli liiga lihtne. Ma vaatasin kuidas teistel olid silmad punnis aga mind jättis see külmaks.

Helen: Mis seal siis puudu oli?

Revo: Ma ei tea. See oli ühe idee peale ehitatud ja mulle ei lähe korda teie trikitamised. Ma näen nedest läbi.

Helen (Kajale): Kas me peaksime Revot tõsiselt võtma ja uskuma?

Kaja: Ikka peame. Meie värk on jah ühetasandiline. Neid leiereid seal väga palju ei ole. Vaataja näeb meid läbi. Okey. Me vist peaksime siis salapärasemad olema, et ikka kõigest nii lihtsalt läbi ei näe.  

Helen: Aga miks ta ei või meid siis läbi näha?

Kaja: No kui ta ei taha.

Helen: No siis mingu koju, ärgu tulgu etendusele.

28.oktoober

Midagi ei ole teha. Meil ei ole aega ja Suures Saalis ei ole kah aega meie jaoks. Nii, et etendusega me praegu ei tegele. Igasuguse muu välisega aga küll. Vaatan teiste etendusi. Mõtlen Alisast ja Andersest. Olen õnnelik, et ZUGA oma tarkpeadele ei ütles. Loodan, et Krahli sünnipäevl ei tule mul juba kell 11 uni. Ehk venitab südaööni välja. Tegin ise ZUGA video internetti. 

Ahjaa, muusikast, mis seal taga on, tahtsin ma rääkida. Seal on ukraina keelne lugu, mille mina mäletasin, et ostis Taavet Jekaterinburgist. Aga tuli välja, et hoopis Jarmo tõi selle Eestisse. Seda muusikat ma olen kasutanud palju-palju-palju tsirkuse lastele numbrite taha. Teadagi miks. Ise ei pea miskit väga tegema, mus käivitab inimesed ja volaa. Oleme proovinud seda “VESNA” lugu igati ZUGA etendusse toppida. Noh, et vanade aegade mälestuseks või nii. Ei tule välja. Seega oli suurepärane võimalus kasutada seda video taga. Lootes, et vaatajad ei ole nii mõjutatavad. Lootus on lollide lohutus.

Tegime ka pressika, mida Priit siis muudab hiljem oma-tahtse, kui aega on.

ZUGA ühendatud tantsijad - Tiina, Helen, Kaja, Jarmo, Kalle ja Annika kutsuvad endale publiku külla Kanuti Gildi SAALi. Arutame teemal „mis saab, kui sõbrad jäävad vanaks".

Kanuti Gildi SAAList on saanud meie kodu. Vahel on olnud katseid sellest eemalduda. Saada täiskasvanuks. Olla iseseisev. Lõhkuda. Teha asju teistmoodi. Puberteediiga on üle ja taas on leitud tee lapsepõlvekoju, kust kõik alguse sai. 

ZUGA on tantsukompanii, mis on olemas ainult siis, kui ZUGA seda väga tahab. Seal ei piisa ühe inimese tahtest või ponnistustest. Aastal 2000 me tahtsime väga. Meri oli põlvini. Ka Eesti Vabariik oli uus ja avatud. Andsime etendusi New Yorkis, San Diegos, Jekaterinburgis, Saksamaal, Rumeenias, Hollandis ja mujal. Hea Ameerika onu Soros toetas meie tegevust. Me olime tähtsad. 

Perioodil 2006 - 2010 tegutsesid ZUGA liikmed eraldi. Igaüks tegi sellist tööd, mida tema isiklikult kõige rohkem soovis või paremaks pidas. Reise jäi järjest vähemaks. Samuti toetused. Maailm muutus kitsamaks. 

2010 tekkis kõigil korraga soov koguneda. Uuesti kogeda seda grupitöö võlu ja valu. Aru saada, mis on juhtunud vahepeal nii meie isiklikus maailmavaates kui ka laiemas kultuuripildis. 

ZUGA puhul ei ole keegi tähtsam kui teine. Nüüd, kus vanus läheneb 40-le, ei ole enam reegel ka see, et kes kõvemini karjub, selle mõtted on õigemad. Hakkasime uuesti looma reegleid, milleta ei ole koostöö võimalik. Kokkuleppeid, mis ei ole kompromissid, sest kompromiss on alati kellegi arvelt. See aga on pagana raske. Tööd tehes tekkis tihti tunne, et äkki on mitte kunagi parem kui hilja.

Nüüd, kus esikani on kaks nädalat, võime me öelda, et see on võimalik ja see on äge. Hoopis teistmoodi kui üksi nurgas konutada.

Rõõmsa ja sõbraliku kohtumiseni!

Mina ostsin täna 3 punast veini, et maitsma hakata, mis sinna esikale siis ikka sobiks. Need maksid küll üle 100 krooni. Ma ikka ei saa aru, miks ma ei saa, niisuguses eas nagu ma olen, endale lubada veini, mis mulle tundub hea. Rääkimata veel siis ZUGA rakse tööprotsessi lõpupeoks. Ikka saan! Arvan, et meie oleme seda väärt ja meie publik on seda väärt. Isegi, kui Kulka või produtsent nii ei arva. 

fuck them all

20.oktoober

Käisime tüdrukutega rabas. Tassisin 10 kilost last 3 kiltsi edasi ja 2 kiltsi tagasi. Nüüd on põlv täiesti pekkis. Ei ole ma mingi matkasell. Helen ja Tiina harjutasid matka tantsu ja lindu. Proove vahepeal ei toimunud. Kuulsin küla pealt, et Jarmo oli üks kord üksinda käinud. Kalendrid on ikka täitsa sassis ja ühtlustamata.

Anniga kiire koosolek. Raadio reklaam saab valmis järgmine nädal ja tele sel nädalal ja plakat kah kohe. Lisame veel toetajate logod, need jätsime enne miskipärast välja.  KesKusis on kast ja Piletilevis bänner. Väikesed plakatis teeme kah. 

Mina lubasin Enelile saata meie vabad kuu päevad, et etendusega Eestis ringi sõita. Saime kokku 4 kuu jooksul täpselt 5 päeva. Hea seegi.

26.oktoober.

Proov stuudios. Tsikid kohal. Tiina on veidi haige. Proovisime kangast lennutada. Jama värk. Jarmo helistas, et hilineb tund nelikümmend. Tiina ja Helen läksid lampi ostam. Kaja hakkas suitsetama. Kuna meil kujundajat ei ole pidi Revo tegema internetti klipi. Ta oli vaadanud läbimängu videod ja see oli jamps. Sealt ei saa midagi kasutada. Meil tuli aga mõte, et seda Martini poolt filmitud materjali saaks ju lõigata. Revol aga ei ole nüüd enam aega enne kui novembri keskpaigas. See aga liiga hilja. Nu, hakkasin ise seda lõikama.

Tüdrukud tõid kauni lambi. Jarmo tuli kah. Tegime etenduse eelviimast lõiku. Sai sõlmitud mõned kokkulepped. 

Veel rääkisime esika peost ja kutsetest. Jarmo tooks enda tehtud leiva, Tiina samuti, lisaks veel moosi. Kajale jääb nagu ikka seen ja kurk  ja pirukas. Veini võiks osta Anni. 

Helen: Kas seal on ainult meie sõbrad?

Tiina: Ei, ikka loodame, et veidi on tavalist publikut kah.

Helen: Kas nemad siis saavad kah süüa?

Kaja: No muidugi. See on ikka kõigile.

Tiina: Ma arvan, et vähem süüa ja rohkem juua.

Jarmo: Ükskord ma jõin valget pakiveini. Oli jube hea.

Kaja: Pakiveini küll ei taha.

Tiina: Punane oleks ikka mõtekam.

Kaja: Kas sa mäletad selle nime? Seda võib ju pudelis kah olla.

Jarmo: Ma suudan ehk seda meenutada.

Tiina: Kaja, aga millist veini sa ostaksid?

Kaja: Mitte massidele toodetud veini. Veidi alla 100 krooni, pudelist ja kindlasti Euroopa oma.

Jarmo: Miks Euroopa. Ma arvan, et see hea vein, mis ma jõin ei olnud Euroopa oma.

Tiina: Itaalia veinid on head. Kust Kanut muidu ostab neid veine?

Kaja: Ma arvan, et tavalisest poest.

Jarmo: No siis sa küll alla 100 eeki ei saa mitte masstoodangut.

Kaja: Ma tean ühte hulgimüüki. Ma võin selle veini asja enda peale võtta. Mul on ju auto kah.

Tiina: Me unustasime öelda Annile, et Krahli logo peab tulema plakatile

Kaja: Kas peab tulema

Helen: Enar nii ütles

Tiina: Mis me siis teeme. Plakatid on juba valmis

Jarmo: Klepsud saaks teha. Ma ükskord tegin, see maksab mingi 700 eek.

Kaja: 700 eek ma küll selleks ei kulutaks.

Tiina: No aga printerist välja lasta

Jarmo: Siis võib jääda sinna lihtsalt üks must plekk.

Tiina: Mis me siis teeme?

Kaja: Helistame Annile.

Tiina helistab, Annil on telefon väljas. Räägime murest Enelile.

Eneli: Ma ei leia, et see maailma lõpp oleks. Meil on kuukavades ja kodukal ja igal pool mujal ju alati Krahli logo. Me aiatame pidevalt üksteist. Ma arvan, et te peaksite rääkima oma produtsent Anniga ja tema räägib Enariga ja asjad saavad ilma paanikata korda.

19.oktoober.

Täna vaatas Enar meie läbimängu. Enne arutasime taas sama vana lõiku.

Kaja: Mul on imelik sinna minna tantsima, kui ma olen enne riielnud. Helen, kas sul ei ole?

Helen: Natuke on.

Jarmo: Mina jooksen selle pärast, et Kaja ütles.

Kaja: Jarmo,  ka sa saaksid eespool plekki olla ja seda peksta?

Jarmo: Saan küll. Aga mu iseloom ei luba seda peksta.

Kaja: Ma ei saa samal ajal olla kohutavalt õudne ja müstiline ja siis ruttu, minna Jarmole valgust sättima.

Helen: Kas meil on vaja üldse valgust sättida?

Kaja: No jätame selle kah välja.

Tiina: See kõik ei peagi nii põhjendatud olema. See on ju teatri koht.

Kaja: Mis me sinna kohta üldse tahame.

Jarmo: Totaalset mäsu.

Kaja: No tule siis möllama ja las Kalle tormab kah mööda lava.

Jarmo: See ei sobi mu rolliga, miks ma siis äkki päikesepoisiks hakkan, kui ma vahepeal kuri olen.

Kalle: Mina ei taha joosta, ma väljendan ennast läbi kitarri stiliseeritult.

Siis jooksis Tiina eksamit andma. Lubasime talle, et me teeme variandid valmis, selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb. Mina tegin pöördega pääsukesi ja Helen loopis mind kastanitega.

Kaja: Jarmo vaata, kas see oleks kift.

Helen: No kuule, see ei ole ju mäsu.

Kaja: See oleks selline viisakas valus värk.

Jarmo: Aga seda me ju ei taha.

Kaja: Okey, me teeme siis selle mäsu tsikkide ise ära. Teie mõelge Kallega selle lõpu tantsu peale.

Tiina tuli. Nu, teeme läbi. Tiina ehmatas ennast kinni ja ei leidnud enam endale seal ruumi. 

Läbimängus oli mõni vahetus parem ja mõni asi läks vussu.

Tiina jooksis taas kooli.

Enarile ei meeldi Kanuti puu põrand ja sinised seinad ja valge valgus ja see, kui näitleja asub nuppe näppima. Meeldisid aga palju tähtsamad asjad.

Endalegi hakkab tunduma, et tuleb äge etendus. 

Homme läheme tüdrukutega matkale.

Helisatsin õhtul hoopis muus asjus “50 Lovely Waysi” muusika autorile Juha Valkeapääle. Ta oli väga kuri.

Juha: Miks ma pean lugema oma muusika kasutamisest facebookist?

Kaja: No kuule, me ainult proovisime. Meil oli nii kiire ja ma tahtsin millegiga kõlarid täis lüüa. Sinu muusika sobis ideaalselt.

Juha: Aga sa oleksid pidanud enne küsima

Kaja: Ma ei saa aru, miks see nii tätis on

Juha: See on minu looming. Viisakas on küsida

Kaja: Kas sina küsiksid, kui sa tahad oma etenduses teha neid hüppeid, mida mina “50 Lovely Waisis” tegin?

Juha: No, see on hoopis teine asi.

Kaja: Kuidas siis küll? Miks sa solvusid? Ma ei saa aru. Mina oleksin õnnelik kui sa mu tantsu kasutaksid.

Juha: No sellisel juhul peaksid sina võtma minu muusika ja selle ise selgeks õppima ja uuesti sisse mängima. Siis oleks see sama asi. See on minu teos.

Kaja: Nii on küll. Ma päriselt mõtlesin, et ma ei kasuta seda etenduses, vaid lihtsalt proovin, selle pärast ma ei küsinud. Vabandust.

19.oktoober.

Täna vaatas Enar meie läbimängu. Enne arutasime taas sama vana lõiku.

Kaja: Mul on imelik sinna minna tantsima, kui ma olen enne riielnud. Helen, kas sul ei ole?

Helen: Natuke on.

Jarmo: Mina jooksen selle pärast, et Kaja ütles.

Kaja: Jarmo,  ka sa saaksid eespool plekki olla ja seda peksta

Jarmo: Saan küll. Aga mu iseloom ei luba seda peksta.

Kaja: Ma ei saa samal ajal olla kohutavalt õudne ja müstiline ja siis ruutu, minna Jarmole valgust sättima.

Helen: Kas meil on vaja üldse valgust sättida?

Kaja: No jätame selle kah välja.

Tiina: See kõik ei peagi nii põhjendatud olema. See on ju teatri koht.

Kaja: Mis me sinna üldse tahame.

Jarmo: Totaalset mäsu.

Kaja: No tule siis möllama ja las Kalle tormab kah mööda lava.

Jarmo: See ei sobi mu rolliga, miks ma siis äkki päikesepoisiks hakkan, kui ma vahepeal kuri olen.

Kalle: Mina ei taha.

Siis jooksis Tiina eksamit andma. Lubasime talle, et me teeme variandid valmis, selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb. Mina tegin pöördega pääsukesi ja Helen loopis mind kastanitega.

Kaja: Jarmo vaata, kas see oleks kift.

Helen: No kuule, see ei ole ju mäsu.

Kaja: See oleks selline viisakas valus värk.

Jarmo: Aga seda me ju ei taha.

Kaja: Okey, me teeme siis selle mäsu tsikkide ise ära. Teie mõelge Kallega selle lõpu tantsu peale.

Tiina tuli. Nu, teeme läbi. Tiina ehmatas ennast kinni ja ei leidnud enam endale seal ruumi. 

Läbimängus oli mõni vahetus parem ja mõni asi läks vussu.

Tiina jooksis taas kooli.

Enarile ei meeldi Kanuti puu põrand ja sinised seinad ja valge valgus ja see, kui näitleja asub nuppe näppima. Meeldisid aga palju tähtsamad asjad.

Endalegi hakkab tunduma, et tuleb äge etendus. 

Homme läheme tüdrukutega matkale.

17.oktoober

17.oktoober.

Kaja tuli proovi 30 mintsa varem. Tõi kitarri kaasa. Kalle tuli 25 mintsa varem. Tõi pleki. Tiina tuli 10.00, ütles, et reklaam on äge ja läks stuudiosse. Kalle jäi sööma ja Kaja jäi suitsetama. Tiina pesi stuudio põrandat. Keda häirib see teeb asja korda, tundub olevat Kanuti reegel.  Helen tuli 10.07. Jarmo 10.12 Alustasime otsast. Oli hea ja konstruktiivne. Kuni jõudsime taas selle kuradi tantsuteatri osani. 

Kaja: Viskame selle minema

Tiina: Me ei ole veel ju päriselt proovinud

Kaja: Aga kuidas me saame proovida, kui meil ei ole äikest ja puhujat ja valgust ja tossu

Jarmo: No kuule, kastua oma kujutlus võimet

Kaja: Ma tahaks, et kõik jookseksid ringi.

Kalle: Mina päriselt ei taha joosta lava peal. Muidu ma hakkan juba etenduse algusest pabistama, et ma pean jooksma ja siis ei tule üldse midagi välja

Tiina: Kas põhimõtteliselt on kõik nõus, et sellist osa on meil etenduses vaja

Keegi ei vasta

Jarmo: Ma ei ole veel lihtsalt aru saanud, mida ma tegema pean. Ma tulen proovi ja teie olete tüdrukuga kõik vahepeal ära muutnud.

Kaja: Jah, meil on vahepeal olnud mõned proovid, kus sind ei olnud.

Jarmo: No paneme kõik kirja ja hakkame otsast tegema.

Kaja: Okey. Aa mis muusikaga

Tiina: Mulle meeldib see Kaja oma

Kalle: See on ju ainult idee

Kaja: See siis ei sobi?

Kalle: Sobib küll, kui aega oleks ja selle korralikult viimistlaks ja uuesti lindistaks ja põhjad teeks.

Kaja: Nagu ma aru saan meil aega ei ole.

Tiina: Teen ettepaneku teha selle Kaja ideega.

Kaja: Olgu. Jarmo kirjuta üles.

......

No tegime siis läbi.

Kalle: See ei kanna.

Kaja: Minu meelest kah. Viskame välja.

18.Oktoober.

Meil on eelviimast korda suur saal enne etenduse perioodi. Tegeleme taas sama lõiguga. Kaja on võtnud oma arvutist “50 Lovely Waysi” puuks saamise soundträki. Lõiganud sinna peale mõned konna ja linnu hääled, see peaks sobima siis põhjaks. Kitarr üksi ei täida ju ruumi. No nii, nüüd siis keevitame elavalt kitarre peale. Tahan, et Kalle sätiks elavalt valgust Jarmole. Järelikult mängin mina selle ilusa lõigu ja Kalle mängib neid koledaid hääli. Kõigil on skeema arusaadav. Teeme läbi.

Kalle: Sa pead vähemalt kitarri häälde panema, kui sa tahad, et see ilus lõik oleks.

Kaja: Tahad sa ise seda ilusat osa kah mängida?

Kalle naeratab ja tahab. Olgu siis nii.

Tegime läbimängu. 4 minu jaoks olulist arvamusliidrit vaatamas. Pärast jätkus juttu pikalt. Ja se oli väga hea asi.

Taavet: Super on vaadata, et ZUGA on vanaks saanud. 

Maike: Kaja, miks sa kitarri ei mänginud, kui see laval oli?

Riina: Mulle see tants meeldis väga

Tagamets: Kui te räägite siis te peate rääkima nii, et inimesed aru saaksid.

Kõik ühest suust: Ajastusega ja sisse välja astumistega on suuri probleeme.

Ja veel: Kalle, kas sina oled etenduse sees või väljas? Ja sama küsimus Jarmo kohta.

Homme küsime neid küsimusi üksteiselt uuesti.

10.oktoober. 2010

Eile oli lava päev, proovisime tehnilisi lahendusi koos liikumisega. Rääkisime reklaamist. Jarmol oli kaks head mõtet. Tiinale meeldis teine. Kaja hakkas kontrollima. Kas see on võimalik? Mitu sekundit see kestaks? Mitu võtet me teeme ühest lõigust? Mitu sekundit me filmime? Kui kaua võtab valguse sättimine? Mitu kilet me teeme?...
Jarmo läks närvi.
Kaja: “Jarmo, ma võin vait jääda. Kindlasti tead sina palju rohkem filmimisest kui mina. Kui sa ütled, et see meeskond teeb selle 2 tunniga pühapäeva jooksul ära, siis ma enam ei kobise.”
Kaja ei usalda Jarmot. Arvan, et Kaja ei usalda mitte kedagi. Okey, ma püüan, lähen teise tuppa ja proovin hoiduda eemale sellest vestlusest.
Veidi aja pärast märkan ennast taas nõudmas 3 kilet, mitte 2te, sest tekst ei ole muidu ekraanil loetav. Jarmo ütleb, et see on ükskõik, küll ma teen selle ära. Kaja arvab, et pühapäeval ei ole muudatusteks aega.
Tegelesime tehiniliste asjadega. Nagu äike ja müristamine ja päike ja udu ja vikerkaar ja muu taevas toimuv. Torn oli laval. Keegi ei roninud.
Kaja:” Mina võin üles ronida. “
Kalle: “Roni jah, ma ei taha.”
Kallel on viiasel ajal juhtunud imelikke õnnetusi, seoses teatri lavade ja tehnikaga.
Imelik, et me ei julge sõpradga ausalt rääkida. Ma olen ju lubanud. Nad loodavad mu peale ja ma ei saa muutuda. Mul ei ole õigus öelda, et ma kardan. Ma ei usalda iseennast.
Renzo küsis täna: “Kaja kas sa iseennast usaldad?”
Kaja: “Jah, või ei, aga ma olen valmis võtma enda puhul selle riski, et kõik läheb persse. Teiste puhul mitte.”
Veel rääkides vikerkaarest, tuleb välja, et paljud kunstnikud, kes Kanutis sell aastal esika välja toovad tahavad teha lavale vikerkaart. No tohhohh tonti.
Äkki peaks kõik need kunstnikud kokku lükkama ühte etendusse. Ka eelarved kokku panema ja siis tegema vaid ühe etenduse, mida saab mängida 3 x 6 korda. Ma ei tea, mis idee see küll oleks.



Täna tegime taas stuudios seda äikese kohta. Kaja oli ise lindistanud muusika. Ahjaa see jama kah veel. Valisin sellele lõigule kunagi ühe muusika, mis on mitte midagi ütlev tümps aga lahe värk, tantsitav. Kalle lükkab nagu väike laps seda CD laua nurgapeal maha. Mina võtan üles ja Kalle jälle poetab selle põrandale, lootes, et me ei leia seda enam üles. Pärast 26 päeva ma lõpuks tabasin. Võtsin tolmunud tütre elektrikitarri ja vana kapi lingi ja hakkasin keevitama. Salvestasin selle "muusika" ja läksin proovi. Kallele saatsin uue CD enda looga. No eks näis, mis ta kostab. Meie üritasime tüdrukutega muunduda sisemiselt.

5.oktoober 2010

Eile, pärast ZUGA proovi , kus tüdrukud näitasid poistele, mis nad vahepeal teinud on, läksin tsirkuse trenni. Seal oli üks 10 aastane tüdruk. Ma ei olnud teda varem niimoodi vaadanud. Ta oli ilus. Näost õrnalt higine, keskendunud enne sooritust, see järel õnnelik. Ta põles soovist olla elus. Mina armusin ära.
Veel olen vahepeal näinud sõbralike ja vaenulikke, häbenevaid ja ründavaid pilke.
Avasime Kanutis ZUGA vanade kostüümide müügi. See vähemalt karanteerib selle, et meile tulevad uued riided, kui miskit muud uut ei tule. Või oleme hoopis ilma. Ha - ha, midagi uut zugakatelt. Ärge minu “walking home solo” kleiti ostke, ma väga väga ei taha seda müüa.
Järgmine tihe prooviperiood.Jarmo on hoos. Ja see on väga hea asi. Ta ikkagi teeb soolo lõigu lõppu. Minul on kadunud järg. Ma ei ei saa aru enam, mis etendus see on ja miks see etendus on. Jõud on saanud otsa ja eesmärk on kadunud ära. Hakkan kergelt kõiki oma asju etendusest välja viskama. Ei jaksa põhjendada ja seleteda. Endal kaob kah usk. Aga kollektiiv ruulib. Mina ei peagi alati tugev olema.
Kalle nägi unes, et ta saadab ZUGA pikalt. See kuramuse Kaja tahetud vikerkaar ajab juhtme kokku. Peale proovi võtsime õlle ja rääkisime rahulikult kõik üle. Leidime, et see ei ole MIM-projekt, kus oleks kompressoriga reaalset vikerkaart vaja tekitada, meil on ikkagi padu tatsuteatri lõik. Seal saab kasutada teatris olemas olevaid vahendeid.
Pühapäeval läbimäng. Esimesed vaatajad. Mängida oli põnev. Väljaspool etendust ei ole nii põnev. Pikkus: 1.12. Mõnus. Tahaks juurde teha 30.minutit ja siis lemmik osi ehk printsesse tapma.
Martin käis vaatamas. Tema käest palusime pilti ja ETV kultuuriteate lõiku. Martin arvas, et noore isana saab ta teha ainult ühe asja. Olgu nii Margus teeb pildi. Martin filmib üles ja Kalle lõikab. Liina aitab kostüümide ja muu lavalise visuaalis osas. Keegi raha ei saa. Ikkagi meie vanad sõbrad.

3.okt. 2010

1. Vahepeal on olnud taas koosolek produtsendiga. Kuna me korterit ei üüri, reklaami eriti ei tee ja tehnilisi lahendusi kah suurt ei ole, siis jagub raha ka etenduse mängimiseks. Muidugi kuluks palju raha selle ühe must-valge plakati kujundajale ja interneti klipi tegemiseks ja etenduse ülesfilmijale, kes peab tulema üks päev vaatama ja siis teisel päeval teab mida filmida, aga kõik see tundub ebaõiglane. Tema peaks saama pooled sellest, mis meie poole aasta eest saame. Samas, tema ju ei tahtnud seda etendust teha. Tema teeb tööd ja peab saama õiglast palka. No pekki. Olgu nii, kujundaja ja salvestaja saab 40 % meie palgast. Pakend on ju jumal!
2. Nüüd äkitselt, tahame me seda etendust rohkem mängida, kui 3 korda. Kanut ei taha. Olevat ürituste üleküllus. Publik lihtsalt ei jõua kõike vaadata.
Siit meenubki minu üks viimaseid nutulaule: “Mitte keegi ei taha mind vaadata. Mitte kedagi ei huvita mis ma teeme. ZUGA tegi super laheda Ida Virumaa projekti kokkuvõtva esitluse ja mitte midagi ei juhtunud. Tegime korra, sest ise tahtsime väga teha ja kõik. Ma nii tahtsin, et edaspidi keegi küsiks meie käest: “ZUGA te oskate noortega tööd teha. Tehke veel. Tulge meile.” Aga ei.
Kristian Smedsi huvitas meiega koostööd teha, olgu nendeks põhjusteks ZUGA, või hoopis isiklikud ambitsioonid. Väga palju huvitasid ka Jan Ritsemad ZUGA mõtted - mured ja rõõmud. Siis järsku hakkas huvitama meie protsessi läbimäng ka Priit Rauda. Nii põnev oleks olnud vaadata, mis näoga Smeds vaatab ZUGA tegevust. Eks see olegi produtsendi ja festivali kunstilise juhi töö - vaadata, mis näoga teised vaatavad ja kes vaatab ja kes tukastab vaatamisel. “
Tiina avaldas koosolekul soovi mängida etendust ka väikestes kohtades. Vasta koolis oli väga tore olla. Vaatajad nägid esimest korda elus midagi sellist. Nad olid avatud ja uudisimulikud. Meie saime jagada. Meile tundus, et me oleme huvitavad. ZUGAl on juba nii mõnigi tore maakoht, kuhu meid tagasi oodatakse ja kelle programm ei ole veel täis ja kus jagub veel vaatajaid. Vaatame, vaatame, vastas produtsent.
3. Koosolekul kutsusin taas kord Annit etendusse sisse. Seal võiks olla üks koht, kus me kuulame mussi ja vaatame pilte ja meenutame vanu ja häid aegu. Anni ei mõista. Ta ei näe seost ja vajadust ja mõtet tulla lavale. Kaja näeb. Anni oli väga veenev noore Jarmo lavastatud minietenduses OPEN. Ka Anni oli meiega San Diegos ja New Yorkis. Ja seal oli äge. Sealt kõik algas.
Anni: “Ma ei taha näha välja nagu läbipõlenud tantsija”
Kaja: “Kas sulle tundub, et sa oled see? Mina sulle sõnu suhu ei topi. Just selle jaoks sind olekski sinna vaja, et oleks veel mõni erinev arvamus, meenutus, arusaam.”
Anni: “Ma ei taha, et sa mind seal inimeste ees liistule tõmbad”
Kaja: “Ah mine persse. Mis sa arvad, et ma olen siis kambas selleks, et inimesi liistule tõmmata. Ainult selle pärast ma kutsungi sind, et sind mõnitada ja alandada”
Tiina: “Oot, oot, oot nüüd.”
Anni: “ Ei noh, Kaja sa ju teed seda. Ma ei ole nõus ka nende väidetega, mis sa seal Facebookis minu kohta kirjutad.”
Kaja: “Palun Anni, sul on võimalus kirjutada sinna kommentaar, et see on lausvale. Miks sa ei kirjuta”
Anni: “Mina ei ole esineja, ma teen kontoris tööd ja aitan teil ennast liistule tõmmata, kui tahate”
Kaja: “No ZUGA puhul on ju kõik võrdsed. Ka meie tehnik Kalle teeb etenduse kop-kop ja tuleb külla. See on see risk, mida sa võtat, kui ZUGAga koostööd teed.”
Anni: “Kaja, sa saad aru küll ju.”
Kaja: “Ei taha saada, aga olgu. Sinu valik”
Hiljem saadab Anni kirja ja kirjutab alla: “ Annika (liiga arg, et lavale minna, aga aus piisavalt et seda tunnistada vastavalt ZUGA printsiipidele või kuidas)
Koosolek lõppes. Läksin tsirkuse trenni.
Vahepeal on teinud tüdrukud proove. Kaja tegi tantsu nimega: “Kui ma oleksin Smeds”
Ja taas üks koosolek produtsentidega. Kõik eelnevalt kokkulepitu sõitis pea peale.
Alustan otsast:
Kujundajat ei palka. Tundub raha raiskamisega. Susserdame ise midagi valmis. Kalle peab taas kord helistama kujundale, et vabandust, me ei vaja teie teenuseid.
Priit tuleb vaatama meie läbimängu. Iisakule, Avinurme ja Viru Nigulas etendusi ei mängi, kuna ZUGAl ei ole täiskohaga produtsenti palgatud ja see nõuaks liiga palju tööd. Sõidame sissetallatud rada.
Anni ei tule etendusse ikka.
Tekkis ka uus jama. ZUGA töötab aeglaselt ja mõtleb asju ümber. Meie tehnikuga on sama lugu. Ta peaks etenduse üles ehitama eelmisel päeval ja sama selle eest ka päeva palga juurde, arvasin mina. Produtsendid ei ole nõus. Laseme ennast ümber rääkida. Peame tegema kõik etenduse päeva jooksul. See aga tähendab, et Kalle töötab hommikul kella 10.00 kuni etenduseni ja siis supsti lavale etendust mängima ja loominguline olema.
Ühtegi uut pilti me ei ole teinud.

20.sept. 2010

20.sept. 2010. Vasta Kool.
Tegime 3 päeva kaunis Vasta mõisas proove. Igapäevaselt käib seal koolis 101 last. Esmaspäeval, pärast söögivahetundi tulid meie pooleli oleva töö esitlust vaatama 43 6.-9.klaasi õpilast ja lisaks 6 2. klassi tantsulast. Kalle arvas, et see on ilmselt meie suurim publik, mida me ühel etendusel näha saame. Ikka väga tähtis on, kui sa saad 4 tundi järjest seletada oma arusaamatut mõtet võitluskaaslastele. Ja nemad ei saa ära põgeneda, vaid peavad kuulama. Seejärel kuulad teise ideed, mis tundub ikka nii kuradi mõtetu. Siis jonnid vastu. Tema proovib näidetega. Jonn lahtub. No ma proovin siis. Kogematta tekkib ruumi ka sinu mõttejaoks. On raske, kuid väga mõtekas tegevus.
Pühapäeva õhtul tegime 65 minutilise läbimängu. Jäi veidi sitamaitse suhu. Kodus arutades asja tundus aga kõik jälle nii äge. Koolilapsed vatasid ja naersid. No oleme teinud ikka komöödia!
Jarmo korraldas ka vaatajate seas küsitluse. Me saime kümneid meie etendust iseloomustavat sõna: kummaline, tore, lahe, naljakas, pöörane, greazy...

Järgmine periood on Smedsiga.
Kaja: Mis me nüüd siis Smedsilt tahame? Meil ei ole ju soolosid.
Tiina: Kas meil on ikka teda vaja?
Kalle: Keegi teine võiks ju midagi teha.
Kaja: No aga mis tema konkreetne ülesanne siis oleks?
Jarmo: Mina tahtsin, et ta teeks kulminatsiooni. See peaks olema absurd, mis eristub.
Kaja: Me ei saa nõuda, et ta teeb kõige parema osa etendusse.
Tiina: Mida sa täna arvad Jarmo? Kas meil on teda vaja?
Jarmo: No kui ei saa nõuda kulminatsioni, siis ma ei tea.
Tiina: Minu meelest ei ole teda vaja. Me peame lihtsalt ise veel ja veel tööd tegema.
Kaja: Mina ootan, mis Jarmo ütleb ja siis otsustan. Ma tahaks teda, aga kindlasti mitte kulminatsiooni tegema. Ta ei saa ju seda lubada, et ta teeb jube hea lõigu meile.
Jarmo: Aga kui me näitame talle need asjad, mis meil on ja ta teeks teise energiaga kulminatsiooni.
Kaja: Kas keegi meie seast ei saaks seda teha. Seda kulminatsiooni.
Jarmo: See peretants juba natuke on selline.
Helen: Jah
Jarmo: No siis ei ole meil teda vaja jah.
Kalle: Siis te hakkate samamoodi vaidlema.
Tiina: Ei hakka, kui on selline ülesanne, et keegi on lavastaja.
Jarmo: Kui see mulle nii oluline on siis ma võin selle ka ise teha.
Kaja: Jah.
Otsus: Ütleme Kiristianile ei.
Saatsin Kristianile kirja: "palju, palju lihtsam lugu sulle. Me oskame ise väga hästi seda etendust teha :) Ära tule. Aga tule 15.nov. esikale eks"
Kristian vastas: "selge. head proovit. Näeme."

Ja tegime palju ilusaid pilte.