Luuletus Tiinale, Helenile ja Jarmole

sa arvad, et oled hea ema, teed hommikul putru,

sa arvad, et oled hea ema, loed õhtul juttu,

proovi olla kord üksi, nii üksi ja vaata lähemalt,

üksindus võtab vale vähemaks.

sa arvad, et oled hea isa, teed hommikul putru,

sa arvad, et oled hea isa, loed õhtul juttu,

proovi olla kord üksi, nii üksi ja vaata lähemalt,

üksindus võtab vale vähemaks.

uus tantsu arengukava

Lugesin tantsu arengukava ja saatsin Triinule kirja:

Tere Triinu,

mõned kommentaarid:

 1. "Tantsukunstnik on erialase hariduse ja kogemusega ühiskonna poolt aktsepteeritud isik, kes on professionaalsel tasemel ja tasu eest toonud välja oma loomingut viimase 5 aasta jooksul ning see on avalikkusele nähtav ja ligipääsetav."

Minu isiklik mure aga arvan, et sellisedi kunstnike, kellel ei ole erialast haridust saab olema veel ja veel. Äkki paneks ja asemele või. See on ju üldlevinud tava ja mu meelest ka väga vajalik, et haridust ei pea olema. Ikka enda näite põhjal, selline lause kõlab kuidagi nii, et te tahate eemale lükata kunstnike, kellel ei ole haridust. Aga see ei ole ju õige. Vabalt võib tantsukunstnik olla ka mingi teise haridusega inimene, kes on hakanud seda tegema ja on tunnustatud ja puha.

 2. "Tantsu loovisikute tasustamisel on kindlad alused. "

Siinkohal meenub mulle see residentuuride programm, mis te olete koos 2.tantsuga välja mõelnud. See on küll hea, aga kui see võtab võimaluse lisa taodelda, siis sellist KINDLAT alust ei ole vaja. 

3. "Riiklik tegevustoetus on piisav 10 uuslavastuse väljatoomiseks aastas läbi agentuuride ning nende esitamiseks 10 korda erinevates Eesti linnades."

Kas ma näen tonte? Kui agentuurid hakkavad võtma kogu Kulka raha endale, siis mu meelest ei ole see eluterve. Kindlasti peaks agentuuridel olema raha, et tuua välja ka etendusi, mitte ainult enda palgaks, aga kogu riiklik rahastamine ei peaks minema läbi agentuuride.

Ilmselt te ei olegi nii mõelnud. Seal on veel kirjas loometoetused ja muu. Aga mul tekkib hirm, et riigiga rääkides on riigil nii mugav sõlmida teiega leping, et jah. ja siis kaob vabakutselisel omapäi toimetamise võimalus.

Postiivselt võiks ju tulevikus olla nii, et agentuurid on tugevamad. Läbi nende saab teha kindlamaid, müüvamaid, publikule orjenteeritud asju. Aga iga üksikisikul ja trupil PEAB jääma võimalus agentuuri väliseks/vabaks/ tegutsemiseks.

Need olid kommentaarid enda mätta otsast. Aga ega ma mujalt väga ei oskagi vaadata.

kaja

zuga

Triinu vastas ruttu. Tänas kaasamõtlemast ja lubas tõstatada teema 1 ja 2.

Kolmandast ta väga aru ei saanud. Teadagi. Samas ta kutsus mind osalema aruteludel. Mina muidugi lähen, kui olen kogemata Tallinnas. Ilmselt aga ei ole. 

Siin ongi hea taas mõelda, et kus ma siis olen. Kui mul ei ole tööd, siis on hea olla metsa sees Pardimäel. Nosida oma porgandeid ja teha lehma onuga vahetuskaupa. Et tema annab mulle piima ja mina viin talle juustu vastu. Või siis jälle, kui mul tööd ei ole siis olla Helsingis ja keeta suppi. Mõlemalt poolt vaadates on pagana pikk tee tulla Tallinna ühele koosolekule. Veel lisaks igaks juhuks, et äkki on tööd, korterit pidada Tallinnas ei jõua. Ja oi, kui kurjaks kõik saavad, kui sa ütled, et sinu sõidukulud proovi ja tagasi on 30 eur. Või veel hullem 60 eur. Helsingist. Oleme selle etapi läbinud Kallega. Ja siis veel see öömaja. Ei tahaks nagu enam Kanuti keldris magada. Ega Kanutki ei taha meid seal enam elamas näha.

Mõtiskluse mõte oli siis, et ma ei suuda minna sinna koosolekule aga kui ma ei lähe, siis organisatsioonid, produtseerijad ja koolid kirjutavad sinna sisse oma ainuvõimu ja unustatakse taas kord see ERAISIKU võrdne VABADUS ja kohustus ja õigus toimetada.

Ja miks ka küll Mairikaga ei ole sel teemal rääkinud…. See on mõtlemisaines meile mõlemale.

Meie 2. sketš

Jarmo on hakanud tööle. Tahaksime hirmsasti kohtuda, et silmast silma rääkida, aga ei saa. Kaja on Soomes. Imeline Skype aitab. Ei näe aga vähemalt kuuleb. Ja raha ei kulu. 

Proovime siin välja mõelda skeemi, et kuidas saaks kõik rahad endale, mis kusagil vedelevad. Kanut pakub residentuuri, ühele kunstnikule, 1 kuu. Sama pakub ka STÜ. Aga siis ei tohi ainukesest fondist, KULKAST, enam juurde küsida. Aga meid on ju pagana palju. 5 inimest.  

Aga äkki teeks nii, et eraisikud on residentuuris. Jarmo STÜs ja Tiina Kanutis. Äkki Helen saaks Tantsuliidult miskit loometoetust. Kaja ja Kalle saavad Kulkast raha küsida. Siis me saaksime kokku, samal kuul. Aga töö käiks erinevates kohtades. Igaüks eraldi. Ja siis kui tööpäev lõppeb, siis kohtume Tallinna Vanalinna tänavatel.

Geniaalne! 

Aga lollakas ja naljakas olukord.

Tiina ja Helen ja Jarmo kohtusid esmaspäeva õhtul. Helen lubas kirjutada aga ei kirjutanud. Keegi teine ei kirjutanud kah. Olen väga põnevil.

Jarmo on saatnud vahepeal kirja Mariale:

Me tahame, et Krõõt Juurak teeks osalejatele workshopi, nt vestluse vormis PAF organisatsioonist. Ta on sellega seotud olnud juba 2006 aastast. 

Kui vaja siis esmaspäevaks saan saata täpsema soovi, mida me (ZUGA) mõtlesime mida Krõõt võiks meile (tantsukunstnikele laiemalt) anda. 

No nii. Mina siin kokkan ja avastan uusi ja põnevaid asju. Näiteks kui lihtne on teha inimestele süüa. Ja sööjad on pärast õnnelikud ja kiidavad ja on nii, nii, nii tänulikud. On selline tunne, et olen super hea inimene. Ja milline lõhn tuleb köögist. See lööb inimesed ikka tummaks. Kunstnikuna ei ole ma kunagi saanud sellist PAID. Etendust tehes muudab see teater ja tema ruum kõik hoopis teist suguseks. Raskemaks, keerulisemaks, targemaks,  tehislikumaks…. 

Et siis, ELAGU PÄRIS ELU!

Helen ei ole veel kirjutanud, aga see eest kirjutas mulle Triinu Aron.

Tere Kaja

Tõstatasid teema, mis mul juba paar nädalat hingel: miks keegi ei maini aasta kokkuvõtetes tantsuetendusi. Lugesin mõni aeg tagasi TeMuKi teatriankeete ja seal märgiti ära vaid paar tantsukat ja seda ka vaid mõndade kriitikute poolt.  Selle põhjuseks arvan küll, et enamik sõnavõtjaist pole siiski näinud tantsukaid.

Kurvem oli aga kui lasin silmad üle Sirbi 2011 artiklite kokkuvõttest ning märkasin et nüüdistants on saanud võimaluse Sirbi veergudel järelanalüüsiks seitse korda aastas. Selle hulgas on järelkaja vaid kolmele eesti tantsukusntiku uuslavastusele, üks välisetenduse kriitika ja kolm artiklit, mis räägivad nüüdistantsust üldisemsalt (augustitantsufestival siin ja seal ning veidi sekka draamat). Samas kui nüüdistantsu lavastusi tuleb aastas välja ca 20 ringis. Ballett on saanud aga kuus järelkajastust, mille uuslavastuste arv on olnud viimastel aastatel max kolm.

Küsisingi endalt, et kes siis peaks tantsuaasta kokkuvõtteid tegema, kui mitte me ise. Olen valmis siinkohal alustama.

Eredaima elamuse jättus Uus Tants10, mis eelmisel aastal esmakordselt Tallinnast väljas Haapsalus toimus ning peakorraldajaks samuti uustulnuk selles vallas: Eesti Tantsukunstnike Liit.  Uus koht ja uus korraldaja tähendas muidugi palju riske, millega nii ja naapidi püüti ka hakkama saada. Samas mulle meedlis, et eesti tantsuringkond võttis aega Haapsalus olemiseks, üksteise loomingu vaatamiseks, selle üle arutlemiseks ja õhtuseks pidutsemiseks. Kriitikute seminar oli muidugi üle prahi, kes kohal olid teavad, kes mitte, ei saagi teadma. Eks UusTants10 sai heaks lakmuspaber meile endile, sest ta sai täpselt selline nagu valdkonna võimekus ja suutelisus hetkel on.

Teiseks tahan ära märkida Rakvere Teater esitleb programmi, mis on julgenud oma majja kutsuda teiste nüüdisteatri seas ka 3-4 nüüdistantsu lavastust aastas. Tegemist on tõelise koostööga projektiteatri ja riigiteatri vahel, kus Rakvere Teater ei karda panustada olemasolevaud ressuresse uue teatrimõtte edendamiseks.

Kriitikutest ja lavastustest tooksin esile AndreasW artikli Keskusis Karl Saksa lavastusele „The Drone of Monk Nestor“ (kahjuks ei leia ma keskusi netiversioonist seda artiklit üles). Inimene julgeb tunnustada ja välja öelda selle mis puudutas ja et puudutas. Ja tegemist ei olnud ainult mitte hetkeemotsiooniga vaid 2011.a viimases TeMuKi teatriankeedis jätkab ta oma mõtet. Mind ka puudutas ja seepärast tahan selle välja tuua.

Ps. Soovin väga kuulda Krõõda kogemusi kedjal!

Ahjaa: täna on 2011 teatriaasta auhindade kandidaatide esitamise tähtaeg, olge aktiivsed!

Triinu.

Ja minu peas pendeldab, et ma ei tohi teha copy paste. Imelik, miks ma ei tohi ja miks ma seda ikka ja jälle teen. Ilmselt pean lihtsalt leppima sellega, et inimesed ei kirjuta mulle enam, kuna nad kardavad, et kõik, mis jõuab minuni jõuab ka siia blogisse. Ega kõik ikka ei jõua, aga kui ma leian, et see on oluline ka teistele, kui ainult mulle siis ma pean seda tegema.

Igati nõus Triinuga. Uus Tants 10 oli vahva. AndreasW artikkel oli hea ja mitte ainult see artikkel. Rakvere Teater esitleb on suurepärane algatus.

Aga üks asi mind ikkagi häirib siin esimeses lõigus. Leidsin siit ühe põhjuse, miks ei ole tants samas võrdluses teatriga. Selle pärast, et näiteks Triinu ise võrdleb nüüdistantsu ballettiga, mitte teatriga. Miks peaksid arvustajad, kokkuvõttjad, festivalide korraldajad kuidagi teisiti käituma. 

Äkki see ongi minu isiklik soovunelm, et mina teen teatrit. Etenduskunst on meil kuidagi tehislik väljend, aga just sellega me ju tegeleme. 

Teatriaasta auhindade kandidaatide esitamine. See on nüüd küll üks asi, millest mina alati olen suure kaarega mööda käinud. Olen kuulnud jutte, kuidas teatrid planeerivad, mõnda lavastust oma plaanidesse pannes, erinevaid võite. Minu jaoks on see nii kõvasti seotud rahaga ja palju vähem kuulsuse ja auga, et ei oska kellegile soovida palju raha. Äkki rohkem tööd oleks hea soov, aga seda sealt Aastaauhinndalt ei saa. Tean omas kogemusest, et kõik jääb samaks.

sain natuke kriitikat

Sain natuke kriitikat, ZUGAlt. Unustan ära copy paste.

Kirjutasin neile vastu, aga teile siin ei avalda seda. 

Hakkan arusaama, mis tähendab orgunnida kunstnike tööd. Peaks neid kuidagi aitama, aga neile on see stiil, kuidas mina oskan aidata, piinav. Neile ei sobi minu tempo. Kõige parem oleks, kui ma annaks neile raha kohe ja palju ja ei küsiks küsimusi. Ilmselt olen ma kunstnikuna samasugune. Nüüd, kus minu ülesanne oli koguda kamba mõtted kokku ja vormida arusaadavaks vihkan ma kunstnike. Nad tunduvad mugavad, laisad, egoistlikud ja absolootsulet mitte koostöö altid. Nüüd ma mõistan Annit, kui ta 2 aastat tagasi suvel vihastas meie peale. Kunstnikud olid puhkusel, just siis kui oli aeg koos mõelda ja teha hea taotlus. 

Teine asi, mille peale ma olen mõelnud juba pikalt on see, et ei taha olla isiklik. Ega ei peagi. See ongi piinav. Meil on olnud nii mõnigi vahva idee, mida võiks siin avalikult välja hüüda, mis ei ole isiklik, mis on olnud naljakas ja tore. Aga keegi ei hüüa seda. Mina kah ei hüüa. Ma jonnin ja pressin ja ootan, et äkki keegi vihastab nii palju, et paneb selle toreda asja siia üles. Tõestab mulle, et võib teha asju vahvalt, ilma musta pesu avalikult pesemata. 

Ja nüüd kohe muudan ma oma seisukohta copyin siina Heleni saadetud kirja:

Tahtsin just kirjutada, et „ Kalle, my man...“, kui lugedes Kaja kirja sain aru, et tal on ka õigus. Üks kahest, kas me siiski ei sobi omavahel koostööd tegema või intrigeerib Kaja meid meelega, et me liigutaks, mõtleks, reageeriks natukenegi aktiivsemalt ( nagu mina praegu), sest ta tahab

väga meiega koostööd teha. Aga meie, Kaja, oleme paraku ka sellel aastal samasugused juhmid ja aeglased nagu eelmistel aastatel. Ma saan aru, et kõike seda eeltööd on vaja teha, aga ma tõesti ei oska niimoodi arutleda ja analüüsida. Minu ülesandeks jäi välja mõelda näiteks üks skets, mul pole see valmis. Aga kop-kop stseen sündis ju proovi käigus, mille ma hiljem taastasin. Minu ettepanek on kokku saada ja proovi teha, nii ehk sünnib

jälle midagi. Muideks, kas olete stipilepingutele juba alla kirjutanud?

Mina, Tiina ja Jarmo kohtume homme 17.00, kirjutan sulle, Kaja, kohe kui me leiame mõne vastuse su küsimistele!

Teised kõik! Kas ütleme Kajale kõva häälega „ Kaja, ära ole nii kärsitu!“

Kas oleme sõbrad edasi?

Helen

Hoplaa, Helen kirjutas!

Hoplaa, Helen kirjutas:

Tere ja head uut aastat!

Ka kõige parema tahtmise juures ei jõua Kajale kuidagi järele.

Üritan siin endaga toime tulla, selles mõttes rohkem Tiina moodi, et päriselt mõeldes ei tea ikka midagi, aga võib-olla ei oska ka.

Ma mõtlen, et ei ole sisulist valgustatust ilmutunud, aga ma tegelen sellega.

h.

Kirjutan uuesti Jarmole ja küsin, kas tema ajaks neid asju Riiaga ja otsustaks, kes siis hakkab meid filmima ja monteerima. Ma ei tahaks uuesti samasse ämbrisse astuda, et kutsun oma isiklikud sõbrad appi ja siis pärast pean neile kõigile kahetsusega teatama, et ZUGA ikkagi ei vaja neid. 

Jarmo ei vasta. Andres ei ole samuti vastanud.

Kädi tõlkis kogu projekti ära. Rahast on alles 490 eur. Saadan selle siis taas Priidule ja Annile. Kokku 10 lehte igast pläma. Tore. Ka inglise keelne kodukas hakkab ilmet võtma. http://www.zuga.ee/english/about-us-1

Aga ikka on tunne, et miskit on puudu. Muutun närviliseks, et saadan zugakatele iga päev kirju ja nemad ei vasta. Ilmselt on nende postkastid umbes. Aga ma ei anna alla.

Postkasti supsas Maria kiri, kus ta kutsub inimesi üles kaasa mõtlema:

Tere austatud tantsuinimesed!

Soovime Teile head uut Tallinn Kedja 2012 aastat!

Planeerides 2012 aasta tegevusi palume Teil kõigil arvestada sellega, et perioodil 17.-21. september toimub Tallinnas rahvusvahelise tantsualase kootööprojekti kedja tippkohtumine, kuhu me ootame rohkelt eesti esindajate osalust ning korraldame selle ürituse kõigepealt eesti tantsuvaldkonna arendamise eesmärgiga.

Tippkohtumise teema on „Dance Partnership: Structuring Dance Infrustructure Both Locally and Internationally“. Kuigi teema tundub olla lai ja poliitiline, keskendume kõigepealt üksikisikule, kes tegeledes tantsuvaldkonnas, ehitab enda jaoks oma infrastruktuuri, otsib oma tööle väljundi, kommunikeerub erinevate osapooltega (oma kolleegid, teiste valdkondade esindajad, produtsendid, rahastajad, vaatajad, meedia jne) ning on ka heas suhtes oma enda kehaga kui oma kunstivaldkonna peameediumiga.

Tallinna tippkohtumise programm jaguneb kaheks: päevane ja õhtune. Päevase programmi raames saame teha trenne, kuulata loenguid, külastada seminare, diskuteerida vestlusringides, osaleda töötubades. Õhtuti käime vaatamas Balti Tantsuplatvormi etendusi, kuhu tuleb esinejaid Lätist, Leedust ja Eestist.

Selleks, et teha kedjat eesti osalejatele huvitavaks, palun teil kõigil mõelda selle peale, keda head, toredat, huvitavat, silmapaistvat teie tunnete, keda oleks super hea siia Eestisse selleks ürituseks lektorina-treenerina-vestluskaaslasena kutsuda. Isikud võivad olla silmapaistvad kunstnikud ja teoreetikud, treenerid ja produtsendid, siin piire ei ole. Oma ideid ja ettepanekuid palun saata e-posti teel aadressile mariagoltsman@gmail.com.

No nii vägev. Kirjutan zugale edasi:

Kuulge ma nüüd tõesti vabandan, aga 

Kas te saite sellise kirja. Kuna meil oli ju plaan olla aktiivne. Kas kellegil tuleb mõni mõte, et mis sellega teha.

Me võiksime võtta seisukoha ja öelda mida tahame ja panna endale see kalendrisse kirja ja kasutada seda enda heaks. 

Kutsume kelle tahame ja siis teemegi seal tööd nii nagu ise tahame.

AHHH?

Mul mõni mõte tuli:

- millest tuleb selline olukord, et tantsuetendusi ei mainita aastat kokkuvõtvates ankeetides? Kas selle pärast, et on tants, kas selle pärast, et keegi pole näinud, kas sellepärast, et on halvad teosed?

- või kutsuks Krõõt Juuraku, kes räägiks PAFist ja institutsioonidest üldse. Et mis seal euroopas toimub?

- või just lugesin ungari kirjaniku väidet, et Ungari kirjandus on väga lokaalne, miks keegi seda ei tõlgi, miks see ei kõneta tervet euroopat?

ja vastus: mitte selle pärast, et ta oleks halb aga just selle pärast, et kodus on nii huvitav ja inimene, kes ei tea ungari kultuurist ja ajaloost midagi ei oska saada aru kontekstist, milles sündmused toimuvad.

Kas see on hea või halb? Paneks selle kuidagi eesti tantsu konteksti?

mis kostate?

k.

Miks ma läksin Soome ja miks just kokaks.

Vahepeal natuke sellest, miks mina siis kirjutan. Mul on pagana palju vaba aega. Mul ei ole peret. Mul ei ole sõpru. Mul ei ole raha. Tulin Helsinki "sanatooriumisse" puhkama ja elama mehe kulul, kellesse ma kunagi armusin. 

Ahjaa mees leidis mulle ka hobi: hakkan suppi keetma.

Miks ma läksin Soome ja miks just kokaks.

Ma olen 38 aastane. Töötanud eestis etenduskunsti maastikul kogu oma elu. Olnud "ZUGA ühendatud tantsijad" asutaja liige, millega on loodud üle 20 etenduse ja esinetud üle 40-l festivalil väljaspool Eestit. Võitnud mitu parima lavastuse tiitlit Eestis.  Aktiivselt osalenud Kanuti Gildi SAALi loomisel. Lisaks veel loonud tsirkusekompanii OMAtsirkus, kes on esinenud Häädemeestes, Kihnus, Pärnus, Tartus, Varblas, Rakveres, Berliinis, Riias, Liepajas, Nordsköppingis, New Yorkis ja Washington DC-s. Algatanud ja ka lõpetanud eesti tsirkusekunsti ümarlaua kultuuriministeeriumis. 

Viimasel ajal tegutsenud rohkem iseseisva kunstnikuna. Sest kõik kollektiivid või asutused on leidnud endale koha ja on võimelised eksisteerima ilma minu isikliku kohaloluta. Sest ükski inimene ei ole asendamatu. On ainult kindel aeg, millal sa saad olla oluline ja midagi uut luua. Kui on on leitud see jõesäng, kus voolata, peab jõgi ise voolama. Kaevajat ja uuendajat ei ole enam vaja.

Mitte ükski väärtus, mille loomise juures ma olen aktiivselt osalenud ei ole suures plaanis tähtis. Kõik need algatused on olnud eluliselt olulised nendele konkreetsetele inimestele, kes on olnud seotud. Ükski organisatsioon ei ole tõusnud tippu ega saanud rikkaks. 

ZUGA toimetab endiselt vabakutselisena, registreerimata, riigipoolse stabiilse rahalise toeta - parasiidina. Hobi korras, oma põhitöö kõrvalt. OMAtsirkus teeb kõrget kultuuri endiselt paljude pisikeste kukkerpalli õppijate ja heade professionaalsete etenduskunstnikust, tehnikust ja produtsentidest sõprade vabatahtliku abiga.

Kanuti Gildi SAALi tegevus näib suures pildis endiselt kummaliselt veider. Ääremail sehkendav asutus. Aga kõik nad saavad hakkama. Kõigil neil on oma kogukond ja fänklubi. Mitte liiga suur aga piisav, et asi toimiks.

Ja siis mina, kellele kõik need asjad on olnud päris elu tõelised tegevused. Mis mina edasi teen. Ma ei ole ehitanud oma kärjääri nii, et mu elu oleks mugav. Et ma oleks saavutanud olukorra, kus ma saaksin lõigata vilju. Alati ma lahkun just siis, kui on võimalus tekitada endale mugav ja soe koht. Ma olen hinnanud vabadust ja see on väärtus. Ilmselt just sellepärast on tehtud ka need valikud. Vabadus on vabadus sinna maale, kus ma olen teinud valiku. Pärast seda olen ma oma valiku ori. Ma ei taha olla OMAtsirkus ega ZUGA ega Kanuti Gildi SAALi ori. Ma olen Kaja, vabakutseline kunstnik ja kõik minu vaikud lähtuvad sellest. Minu nimi on ainuke väärtus, mis mul on, nii nagu ütles Maike Lond.

Üks tähtsamaid väärtusi minu jaoks on ausus, eelkõige iseenda vastu. Nüüd aastal 2012 on mu ees palju valikuid. Siirduda lavastajaks - esinejaks väljaspoole eestit, lõpuks vormistada "ZUGA ühendatud tantsijad" firmaks, taodelda riigilt aasta toetust ja võtta zuga põhitööks või võtta vastu varem palganumbri või kunstiliste lahkhelide tõttu tagasi lükatud pakkumised riigteatritest. Ma ei taha seda teha. Hetkel tundub see kõik pettusena. Liiga isiklikust huvist lähtuv. Liiga arvestuslik ja läbimõeldus karjääri planeerimine. Selline kalkuleerimine võtaks minult minu põhiväärtuse vabaduse. 

Minu otsus on minna tööle Soome, aga mitte kunstnikuks vaid kokaks. Mitte kellegi teenistusse. Minu töö saab olema lihtne. Etendusasutuste majas, Suvilahtessa, on ühel hetkel residentuuris 3 erinevat etenduskunsti truppi. Maja lähedal on küll söögikoht aga see olevat kallis ja halb. Soomes, kus me arvame et kõik on hästi inimesed muretsevad väga kvaliteedi ja hinna suhte üle. Nii me kokkuleppisimegi. Kaja läheb ja teeb kunstnikutele süüa. 1 kord päevas. Ostan ise toiduained, teen toidu valmis ja sööme meeldivas seltskonnas. Supi hind peaks tulema 3-4 eur. Minu palk tuleb siis kasumist nagu ikka ärimaailmas. Päevas loodan teenida 15 eur. Ma võtsin selle pakkumise päeva pealt vastu. See tundub mulle hetkel õige. Must-valge värk. Kui mina olen teinud hea supi ja sina tahad süüa, siis sa avad oma rahakoti. Minu etendusele sa tavaliselt ju piletit ei osta.  

Aga ma annan endale ka aru, et seda valikut saan ma teha ainult tänu sellele, et ma olen vabakutseline tunnustatud kunstnik. Näiteks vaese eesti kunstnikuna käin ma ikkagi söömas Tallinna Vanalinnas, kus päevane supp maksab 5 eur. Samas, päevast päeva kurdame, et Krahli toit on ära tüüdanud ja NOKU köök on allakäinud jne. Me ei ole kunagi tulnud selle peale, et teeme midagi ise odavamalt ja palju paremini. 

Sõbrad, tuttavad, vaatavad suurte silmadega mulle otsa ja näen nede silmis haletsust. Sa hakkad nüüd koristama suurte kunstnike järgi. Sa oled oma karjääriredelil teinud nüüd oi, oi, kui suure sammu tagasi. Sinna, kus sa olid 20 aasta tagasi. Pirital, kiirtoitlustuse keldris kartulikoorija.  Olin jah. Mäletan veel siis, et pidin valetama tööandjale, et mul ei ole last. Nad ei oleks mind siis tööle võtnud. 

Kirjutades siin põhjendusi, saan ma aru, et mul ei olegi miskit selget öelda.  Tean vaid, et see on minu vaba tahe. Äkki olen ma väsinud projektide kirjutamisest ja tõestamisest, kui äge kunstnik ma olen. Sellest rabelemisest kunstiäri maailmas.

 Erni Kask meenutas mulle, et olin kaks aastat tagasi hakanud ihkama riigiteatri sooja kohta. Hea, et see soov on minevik. Ma ei lähe sinna majja oma järjekordse kunstiprojektiga, vaid lähen tegema süüa. See töö on kindlasti palju turvalisem ja kindlam, kui koht riigiteatris näitlejana. Ma ei pea tegema lollusi. Ma isegi ei tohi teha lollusi. Minu vabadust ei võta keegi seal ära. Mis supp tuleb ja kas tuleb ka hea ja kas seda ka ostetakse sõltub ikkagi ainult minust. 

Mulle meeldib mõelda, et ma ei ole printsess. Ja siis seda ka endale tõestada. Loodan, et minu jalad püsivad maas. Ma vihkan kärjäriste, inimesi, kes liiguvad sinna kus nina tunneb sooja kohta ja head raha. Tunnen kaasa produtsentidele, kes võitlevad poppide projektide eest. Ise ei riski nad kunagi mitte millegagi. Nemad teevad tööd ja kunstnik tegeleb hobiga. Suur hulk asjapulki ei loo ise midagi vaid korraldab. Kunstnik loob.

Lõpetuseks väike ja päevakajaline näide.

Ehk on just siin see vastus minu küsimusele: Miks ma eelistan aastal 2012 keeta Soomes suppi?

Täitsin internetis rahvaloenduse ankeeti. Oli küsimus, et kas ma olen teinud tööd detsembris 2011. Vastas, et jah. Muidugi, ma olin oma etendusega Berliinis ja Hamburgis. Sain ka Kulkalt toetust lavastuse väljatoomiseks ja Eesti riik toetas ka minu reisi. Järgmised küsimused ajasid mul juhtme kokku. Läksin tagasi. Lugesin läbi abi info ja muutsin vastust. Ei ma ei ole töötanud selles ajavahemikus, sest selles ankeedis ei loeta stipendiumi eest töötamist tööks. Ja siis läks huvitavaks. Tulid küsimused, et miks sa ei tööta, kas sa oled olnud haige, kas sul on muud töötamist takistavad tervise hädad. 

Jah, mul on selline häda, et ma olen mõtlev inimene. Ja minu otsused ja valikud ei sobi üldiselt levinud mõtlemismallide ja tavadega. 

Ja kas te oskate aimata, kui hea tunne see on, et ei sobi.

no nii ja Jarmo kohe tegigi selle grupi sinna facebooki

Helen ja Kalle ja Tiina ei vastanud midagi. 

Järgmine öö näen taas und:

Kaja: Kas keelegil on seda facbooki gruppi vaja. 

Jarmo: Jah muidugi, siis me saame publikut.

Tiin: No see võib ju olla.

Kaja: Aga miks sinna keegi ei kirjuta siis midagi? 

Helen: Mina ei oska.

Kalle: Mul pole kontotki.

Kaja: Kui mina üksi sinna kirjutama hakkn, siis seda ei ole vaja. Mina võin kirjutada oma nime alt.

Kõik on nördinud.

Hommikul ärkan üles ja saadan taas viisaka küsimuse laiali. Sealjuures olen teinud "ZUGA teab tõde" täiendused ja parandused. Keegi ei vasta midagi. 

Ahjaa Kädi tõlkis meie pressi lõigud inglise keelseks. Maksame selle eest talle siis 5 eurot üks leht. Oma stipist. Tiina lubas panna ka need kodukale üles. Nii ta tavaliselt teebki, kui lubab. 

Muidugi rahast peab kah rääkima. Näkku saime siis Kulkalt toetus 500 eur, poole aasta töö eest. Nüüd on jäänud alles 495eur.

Andres Noormets ei taha või ei saa meiega teha 5 päeva tööd. Arvab, et kolmest piisab. Saadan talle nõudmise, et ta ikkagi leiaks veel need 2 vaba päeva meie jaoks.  Kirjutan ka Kristale, kes on lätlane ja huvitav filmitegija. Äkki tema tahaks meie sketse seal riias üles filmida ja monteerida. Aga ZUGA puhul ei või kunagi kindel olla, kas ka neile see inimene sobib. Jarmo tahtis saada 3 erineva inimesed CVd ja näiteid tehtud töödest. natuke imelik on neid küsida, kui ta on minu vana sõber. Aga eks ma ajan siis ZUGA kaela, et mina ei saa midagi otsustada, meil on selline kompanii, kes tahb valida. Piinlik aga paratamatu olukord.

Panen siis ise mõned väited kirja, teiste eest kah:

TIINA: Kui ma päriselt mõtlen, siis ma ei tean

KALLE: Mina olen karu. Muusika ei kasvata kedagi ümber.

HELEN: Ma ei oska.

Keegi  ei vasta. Andres kah ei vasta.

On igav. Tundun endale nagu "muhv nõudmiseni"

No nüüd hakkasid inimesed kirjutama.

Tiina: Mulle sobib niimoodi.

Hetkel ei oska ma midagi väita, millegagi ise rahule jääksin.

See, mis Kaja kirjutas, on päris tabav.

Jarmo: 

mul on mõned ettepanekud. 

Lõik mis algab lausega  "ZUGA teab tõde" on tööpealkiri.

Lõpu poole on juttu sellest, et "... kõik peab olema mõistlik, sinu CV ja motivatsiooni kiri peavad sisaldama sõpru ja tuttavaid keda sa tunned" 

Minu arvates peaks siin olema ka viide, et motivatsioonikirjas on kohustuslikult vabatahtlik kasutada teatud kindlaid väljendeid, klišeesid, mis peaksid sind näitama lugejale kui ilus, osav, andekas jne ma olen. Loomulikult ka toetuskirjad sõpradelt ja tuttavatelt (mis tuleb endal valmis kirjutada).

Sõnastaksin "eitavad" laused ümber "jaatavateks". Sest, minu arvates, tekib siis enam võimalusi selle lausega/ väitega toimetada. Need laused/ väited kõlavad siis optimistlikumalt, positiivsemalt ja hiljem laval kui tegemise käigus selgub, et see väide ei pea paika, tekib pigem heatahtlik reaktisoon, isegi naljakas. 

Pakun välja variandi, et väited võiksid kõlada 

Jarmo: Armastus on kõikvõimas

Tiina: Kui ma päriselt mõtlen, siis ma tean

Helen: Mina oskan

Kaja ja Kalle väited on ok. seal ma ei soovi midagi ümber sõnastada. 

Vb on see jutt jabur, kuid pidasin vajalikuks kirjutada.

jarmo

Helen ja Kalle vaikivad endiselt sügavmõteliselt. See on ikka huvitav, kui sa oled vait siis sa jätad targa inimese mulje. Kus te targad nüüd siis olete. Ütelge ometi midagi. Mina loll pean siin vilkuma.

Muudan siis suhtumist veidi positiivsemaks ja mõtlen Jarmo abiga uued väited ja panen need sõprade suhu:

JARMO: Kunst=Teater; Teater=Meelelahutus; Meelelahutis=Äri; Äri=Kunst

Armastus on kõikvõimas! Kõik inimesed on head!

KAJA: Laul on see, kui ei ole riimi, ei ole muusikat, ei ole sõnu, on ainult korduv refrään, vaheldumisi millegagi. Lätlane on rikkam kui eestlane.

TIINA: Kui ma päriselt mõtlen, siis ma tean

KALLE: Mina olen karu. Õnneks minu muusika ei kasvata kedagi ümber.

HELEN: Ma ei vaiki kunagi sügavmõtteliselt.

Heleni kallal tahaks ikka veel norida. Ma ei saa kirjutada, et ta oskab, niimoodi positiivselt.  Sest see väide olekski puhas kuld. Ta oskabki ainult ei taha. Ta nii hirmsasti kardab loll välja näha, et ka kõige kiftimad mõtted sosistab ta Tiinale või minule kõrva, et meie seda siis kõva häälega edasi ütleksime. Ja kui siis keegi arvab, et see ongi hea mõte, mida tavaiselt arvataksegi, siis Helen ajab huule torru ja on solvunud, et see oli ju tema idee. Miks keegi teda ei kiida. Pekki Helen tee oma suu ise lahti. 

Ja Kalle kah. Kirjutada sa ju oskad. Sina oled meie kõige parem õigekirjutaja ja inglise keele grammatika tundja. Halloo, nüüd sul ei ole enam seda mugavat vabandust, et sa ei saa rääkida. 

"ZUGA teab tõde"

25.12.11

tere, 

alustame taas algusest. Uus aasta ja puha. ZUGA on hakanud taas toimetama. 

Kaja kirjutab zuga uuest aastast: Veel ei ole aeg hakata taibukaks. ZUGA tahab oma tõega lajatada vaatajale vastu pead. Olla loll, selleks, et tuua vaataja välja mugavuspositsioonist. 

Tiina kirjutab vastu: ma ei tea ise ka täpselt, mis. Kas asi on minu korralikkuses või ... Kuidas me seda vaatajat mugavustsoonist välja tooma ja mis tõega me talle lajatame. Lihtsalt kui hakkan selle üle pikemalt mõtlema, siis ei leia katet. See on lihtsalt bravuurikas. Võib-olla peabki olema, ma ei tea. Kulka taotluses võis olla, aga kui ma päriselt mõtlen, siis ei tea. Võib-olla jätaks vaataja mängust välja ja lajataks iseendale vastu pead. Me ju ei ole mingid kasvatajad.

Kalle: Mina kedagi ümber kasvatada ei taha, lajatada vist ka mitte. Tahan muusikat teha/mängida. Käin oma karusammudega üle lava ja hoian suu kinni. 

Jarmo: minul on selle "lajatamise" lõiguga probleem, et ma kuidagi ei samastu. Sest minu senine kogemus "itaalia" lavaga näitab, et esitaja ja publik on vägagi eraldi. Publikul on seal eemal ikkagi suht turvaline. Ma saan mõttest aru (ise arvan sedasi), kuid ma ei saa/ taha nõustuda sõnastusega. Teistpidi ma jätaks selle lõigu üldse välja. Sest see ei anna ega võta kokkuvõttes tekstilt midagi ära. Ei anna tekstile väga olulislt infot juurde. 

minu arvates me ei saa neid mõtteid ka must-valgeks muuta. alati on olemas seal vahel pooltoonid. Ja kui me endi jaoks on oluline ausus,  mida ka hiljem tekstis esile tuuakse, siis kõlab see must-valgeks tegemine valetamisena publikule, või  et me soovime neid panna ütlema nii nagu me tahame. 

Helen: Jah, Kaja! Ja teised ka! Palju õnne!

Kokku me ei saa. Asju ei aruta.

Kaja: Tegin parandused ja viskasin välja need lajatamise asjad ja must valge kah. Aga mulle tundub nüüd, et see tööpealkiri "ZUGA teab tõde" on väga tähtis alguspunkt. Ja kui me ei lajata ja ei suru vaatajale peale oma seisukohti siis, ei ole selline intrigeeriv pealkiri üldse põhjendatud. Irooniliselt ja must-valgelt öeldes võiks siis pealkiri olla "elu on lill ja mina lendan kuidas tahan, sina vaata kuidas tahad" Meie teeme totaalset HEAD meelelahutust, kus on inimesel hea olla, kus vaatajal on võimalus nutta või naerda, samastuda või vastanduda. Aga kui me ei vädia midagi, siis millega nad samastuvad? Mängime lummavat, naljakat muusikat ja siis…..?

Ühesõnaga, kui see tõe asi ikka on mingi asi meie jaoks siis püüdkem mõelda mingeid väiteid, mis teie peas keerlevad ja millesse teie usute, selleks, et ka omavahel saada ühele joonele. 

Ja kui kajal ja jarmol on erinev tõde siis igaüks võib seda taaskord väita.

Näiteks:

- see on laul, kuigi ei ole riimi, kuigi ei ole muusikat, ega sõnu, on ainult korduv refrään. 

- karu ja jänes saavd elada kui perekond ja neil tulevad lapsed, kes on kassid

- lätlane on rikkam, kui eestlane.

- puud ei tohi saagida

- liha teeb kurjaks

Jarmo saatis teemad:

 - Kunst = teater; teater= meelelahutus; meelelahutus=äri; äri=kunst

- Armastus eksisteerib ainult kirjasõnas. Päriselus taandub kõik eneseimetlusele (ego upitamisele), rahale ja seksile.

- Kõik inimesed on head

Need on algimpulsid. Neist võib areneda hoopis miskit muud. Küll ma omad vastused protsessi käigus kätte saan.  Mida ma hea meelega ka teiega jagan :)

Need mõtteid võib sõnastada ka ümber nii, et nad kõlaksid naiivsemalt/ provokatiivsemalt,  kuid sisu/ iva jääks ikka alles. 

Tiina reageeris veidi hijem:

Panin kodukale inglise keelsed tekstid üles, ainult pole veel nähtaval, kui mihklil sabast kinni saan, küsin selle nõksu järgi, siis muutub nähtavaks.

Head pasta lõppu! hehee, tahtsin öelda - aasta, aga pasta on ju ka hea.

Mul pole tulnud pähe ühtegi nii head ideed, et seda kirjutada - vast ainult, et tahaks vaikida sügavmõtteliselt nagu helen. see on pigem nali. kui mõni päev oleks igav, siis saab ka mõni hea mõte pähe tulla.

Helen ei ole vastanud mitte midagi. Kalle ei ole vastanud mitte midagi.

Täna nägin unes Raido Mäge. Tema esindab meid nüüd Kulkas. Kohtusime temaga Vädras. Oli öö ja pime. Küsisin, et millise valemi alusel nad otsustasid meile igaleühele 500 euri anda? Ma ei mäleta mis ta vastas. Igal juhul ei tahtnud ta enam minuga väga rääkida. Läks ja lobises hoopis Taavetiga. Minu jurde tuli Jaak Prints ja veel mõned noored popid näitlejad. Neil oli huvitav värk kaasas. Selline kampsun, mille sisse sa istud ja seal on kaks toru, nii öelda silda. See olevat nüüd moodne auto. Sellele peavad olema ekstra mingid erilised load. Minagi proovisin sõita. Kampsun oli hea soe. Sellega saavat isegi Armeeniasse välja kihutada. 

Ja siis järsku nägin, et Tiina ja Raido räägivad oma vahel juttu.Raido on kuri ja heitis ette, et kes te üldse olete. Räägite küll, et muudkui teete ja teete aga mina ei näe. Kus kurat te teete siis. Inimesed ei tea teist mitte midagi. Ja mis taotlus see selline oli. Vaata Tiina, sellised read olid seal: 

võtan punase tera

ja keeran sest mera,

et kodu on pera 

ja sätin end kera…

Tiinal hakkab lõug värisema ja vihapisarad tulevad silma: "Mina ütlesin Kajale, et ta kirjutab alati kõik valesti. Minul oli hoopis teine mõte. Pagan kõik asjad tuleb ise üle kontrollida. "

Saadan zugale pärimised:

- kas teeme facbooki mingi zuga grupi?

- kas kaja hakkab kirjutama blogi taas?

- Nu kalle, kas elekter olemas?

- helen kas sul esimene skets kirjas?