2 päeva enne esikat

Vaatasin siis uuesti. Saal oli rahvast täis. Hoopis teismoodi on vaadata, kui publik on saalis. Minu kõrval istuvad inimesed mõjutavad, mitte ainult näitlejat vai ka mind. 

Mind ikka veel ei huvita Riina lõputeks. Huvitav on mõelda, miks küll. Kas need olid liiga kaunilt sätitud laused? Liiga suured mõtted? Ma ei tea. Teisi see huvitas, mõni oli vaimustuses. Kindlasti ei häirinud see kedagi. Ega see ei häirinud mind kah. Aga miks tulla teatrisse, kus mind ei häirita?

Veel oli põnev teatri herarhia. Noored vaatasid, itsitasid. Riina pakkus küpsiseid. Tudengitel ju kõht tühi kindlasti. Tegi neile pai. Kuid suhtus veidi üleolevat. Mulgi oli raske nende õpitud juttu kuulata ja kaasa rääkida. Tulevased Mart Kolditsad! See käis veri noorte teatrihuviliste poiste kohta. Teatritudengid oli sillas. Juha tundis ennast kui vanaisa. Tema ei jõua enda koormaks võtta kõigi maailma inimeste harimist. Las igaüks teeb oma vead ise ja jõuab kuhu tahab.

Maike soolo oli täiesti erinev eelmisest läbimängust. Maike on tõsine ja püüdlik. Ta kuulab, mis nõu inimesed annavad. Ja nagu selgus viib see paksu sohhu. Tema tants koosnes seekord poosetamistes ja teesklemisest ja ruumi täitmisest. No kuhu siis kadus see eelmine esitus? Hullunud tsikk täiesti arusaamatus rütmis liikumas? Ta tahaks olla professionaal liigutuste esitamises. Aga ei ole. Tema rütmid on teises kohas ja hakata kodustama metsikut looma lõppeb tavaliselt halvasti. See on nagu kultuuritoomine kuhugi mägede ja metsade sisse. Piinlik hakkas. Kui kergelt me kiputama õpetama. Soovime, et asjad oleksid nii nagu meie olen neid harjunud vaatama. Nii nagu meile on õpetatud. Ole targem, kanna edasi traditsiooni, loe enne raamatuid, vaata läbi kõik tantsuetendused, enne kui julged laval oma samme seada. Kuidas me, teadjad, oma naba imetlemisega ei anna võimalust millegi teistsuguse tekkeks. Kuidas meist erinevad tantsijad kohandavad ennast meie moodi, et see meid kõnetaks. Loomulikut tahavad nad meiega rääkida.Aga mis hinnaga? Ennast kaotades?

Veel üks avastus. Mulle meeldib näitlemine!

Olen kogu oma elu ennast vastandanud teatrile ja näitlemisele. Aga kui üks asi on hea, siis minu pärast olgu see või näitlemine. 

Vaatasin Riina ja Maike läbimängu. Nädal enne esikat. Pärast toimus vestlus. Just selle vestluse pärast mulle meeldibki poolikuid töid vaadata. Valmis asjast ei ole suurt mõtet enam rääkida. Läksin kindlalt autoga, et ei hakkaks napsutama. Viimasel ajal on suur isu aga tervis ei kannata. Parkisin tasulises parklas. Et siis see maksis mulle 80 eek. Muidu on seal ööpäev 75 eek, aga kui maksab moblaga võtab 5 eeki teenustasu peale. 

No loomulikult ei viibinud ma seal terve ööpäeva. Krahli väikeses saalis 1,5 tundi ja kontori ees 4 tundi.

Tavaliselt oskan ma kohe midagi öelda. See kord tundus, et pean olema vait. Lihtsalt, et ma ei oska midagi öelda. No ja Taavet loomulikult aitas. Tema vatras ja vatras. Midagi Lärryst ja dialoogist ja Rosalindast ja autost ja Jumalast. No mitte midagi ei saanud aru. Ma ei näinud mitte ühtegi asja. Õnneks oli raamatupidaja Toomas ka vaatamas. Ka tema kergitas imestusest õlgu. Proovisin siis olla asjalik ja alustada lausetega, mis enamus ajast töötavad;

Kaja: “ Kas sa oled seal Riina, või oled gorilla, või oled see naine seal esimesest pildist? Mulle tundus, et alguses sa näitled seda naist ja siis sa oled Riina ja siis sa oled see Post Uganda tsikk, aga siis sa naeratasid. Siis ma sain aru, et sa ei ole, et sulle endalegi tule pähe, et sa võid sellisena tunduda. Ja siis sa olid Gorilla ja siis kui sa nutsid siis sa näitlesid nii palju, et see ajas mind naerma ja pisarad hakkasid jooksma. Ma tahtsin, et sa ei peaks seda enam tegema. “

Riina: “Ma arvan, et see teatraalsus siin on väga hea!”

Võtan ennast taas vaiksemaks.

Taavet: “See koperdamise koht oli väga hea”

Riina (veidi ärritunult): “Mis mõttes koperdamise?”

Maike: “No ma ei olnud valmis ja siis me vahetasime need stseenid just enne läbimängu ära. Siis me ei saanud aru, et kuidas küll edasi minna”

Taavet: “Ei, ei, no see oligi lahe. Üldse kogu see algus ja pikk lõpp. Väga äge muusika ja imelikud asjad toimumas”

Mina mõtlen, et kuidas on küll nii, et Taavet armastab Maiket ja ta armastab ka Maike muusikat. Mulle meeldib Maike, aga kas mulle meeldib Maike muusika? Ma ei tea, mul oli suht ükskõik. Mind järjepidevalt häirib, et ma ei saa sõnadest aru. Ja nii valus hakkab, kui ta hakkab oma väga erilisel häälel laulma. Ma pean sellest väga lugu. See on täiesti võõras ja ma pelgan seda. Ma armastan Hendrik Sal Sallerit ja tema muusikat. 

Maike: “Kas te alguses nägite diskoteeki?”

Toomas: “Ei näinud”

Riina: “No jah meil läks üks masin katki”

Miisu:”Mis diskoteeki?”

Maike: “Noh, et mees ja naine läksid pärast diskoteeki. Olgu, aga kas te nägide WC?”

Miisu: “Mina nägin kööki”

Kaja: “Aa, seal, kus tuul puhus?”

Maike: “Jah, sellest sa said siis aru.”

Taavet: “Viimane lõik oli mõnusalt pikk ja see kuidas Riina luges ja kõik kokku oli selline ambiance.”

Nüüd ei saanud ma enam üldse pihta. Et siis, kui sa ei saa sõnadest aru ja näitlejal ei ole valgust kah peal ja samal ajal käib muusika, et siis on ambiance. Õnneks lahkusid Miisu ja Taavet tööle. Kell oli saanud 00:00

Riina lasi meile Klassikaraadio interviuud.  

Riina: “Mitte kunagi enam ei vasta ma ausalt. No ma ei saa aru. See teine mina hakkas jälle rääkima. See ei ole tõesti mina, kes seal räägib. Ta küsis nii korraliku ja tubli tüdruku häälega. Ja mina loll vastasin sama ilusasti. Nagu ma arvaks, et seda saadet kuulavad ainult pensionäärid ja lapsed”

Kaja: “Just sellest aususest ma tahtsingi rääkida. Kas me mõistame seda sõna erinevalt? Taavetil tõusevad kah ihukarvad püsti, kui nimetatakse sõna ausus. No näiteks see Maike tekst. Mulle tundus seal midagi imeliku, mitte selle pärast, et ta mängis vanamutti kes helistas raadiosse, vaid selle pärast, et ta laused olid välja mõeldud”

Maike: “Ma ei saa sellest Post Uganda fenomenist aru. Meil läks nii hästi. Inimesed ootavad meilt uut samasugust etendust. Ma tahtsin seal diilida selle probleemiga. Me päriselt räägime oma vahel, kui kuulsad ja kui ilusad me olime.Oleme nagu rumalad pubekad, kes on saanud tähelepanu.”

Kaja: “Kas sa täpselt nii ei saakski seal rääkida, nii nagu sa praegu tegid?”

Riina: “Me ei taha ju rääkida endast. Mu meelest on hirmus silmakirjalik hakata lavapeal pihtima.”

Kaja: “Aga see viimane tekst Riina, mis sa loed? Sind ei huvita see tekst. See ei ole sinu kirjutatud ja sind see ei puuduta. Ja see ei puuduta ka mind.”

Maike: “See on Riina kirjutatud tekst”

Kaja: “No pagan. Siis ma ei saa üldse enam aru.”

Lähen vaatan ühekorra veel. Enne esikat. Äkki hakkan millestki aru saama.

15.november

Täna on esikas. Öösel ei saanud magada. Mõtted pöörlevad etenduse ümber. Kuidas saaks ikka nii, et ma teen asju päriselt. Näitlemine kukub kohe läbi. 

Tiina pidi päris sokolaadi  järgi minema suurde poodi. Lähipoes müüakse ainult sokolaadi laatset asja, mis on segatud suhkru ja piima pulbriga. 

Loobusin koogi tegemisest. Juustu tegin valmis. Oli imelik. Tuli mingi juustu ja kohupiima laadne asi. No käib küll. Oh kuidas ma vihkan asju, mille kohta saab öelda käib küll. Kalle naine tegi terve pühapäeva kodus leiba. Tuli hea.

Hommikul tekitasin paanika seoses kaameratega. Jarmo pakkus lahkesti oma sõpra, kes saaks tulla meid filmima. Leppisime kokku, et zuumimine on hea asi, aga filmime ühe kaameraga. Anniga oli ammu kokkulepe, et Suits fimib etenduse üles ilma rahata. Hakkasin helistama. Kristiina, Anni, Jarmo helistasid veel kord oma vahel ja selgus lõplik tõde.

Kultuuriuudised tulevad kell 13.30. Filmib proovi. MI tuleb 18.30 filmib etendust ja pärast etendust intekad. Rut Alaküla teeb interviu. See oli hea uudis. Mulle meeldib Ruth. Ta on vana. Jarmo sõber tuleb täna ja homme etendust filmina. Suits filmib etendust kolmapäeval. 

See on minu viimane postitus. Etendus on valmis.

Peab otsad kokku tõmbama.

Tiina tahtis rääkida läbi tantsu. Eriti ei saanud, kuna teised ei usu tantsu.

Jarmo tahtis olla ühiskonnakriitiline, meie pöörame tema asjad naljaks.

Kaja tahtis rääkida kultuuripoliitikast, aga sisse jäi vallatu efektitsemine.

Kalle tahtis teha muusikat, nüüd mängib ta countryt.

Mulle tundub, et kõige enam on see Heleni etendus. Ja las ollagi.

Prooviperioodi eest saadud 10 000 eek olen ma kulutanud kohalkäimiseks ja asjaajamiseks ära poole. 

Sõpru olen ma võitnud vähe, vaenlasi on siginenud palju enam.

Kavalehe peale tulevad vaatamata minu vastuseisule ZUGA preemiad. Jarmo ja Annika arvasid, et see on hea asi. Minule see ei meeldinud ja Tiinal oli suva. 

Kaja: “Tahaksin ükskord elus sellist preemiat, et järgmine kord oleks etenduse tegemine veidigi lihtsam.”

13.november

Täna oli mu tütre 18 aastase sünna. Andsin eile 1000 eek, et ta ostaks reisikohvri. Plaanisin tulla Kanutisse tund aega enne Madist, kellega hakkame siis valgust riputama. Revo on seljaga haiguslehel. Selja närv annab taas tunda. Madis oli meile kolmeks tunniks appi palgatud. Kanutisse saabudes avastasin, et olin 2 tundi enne Madist. Nu, mis siis ikka. Riputasin tagaseina ja teipisin põranda lahti. Otsisin prozed välja ja kaks tundi oli möödunud. Madis tegeles järgmised 2 tundi sellega, et puhastas lage vanadest juhtme pundardest. Viimase tunniga riputas meie lambid. Teises saalis oli ka lastekas lõppenud. Läksime koos sööma. Rääkisime Viljandisse esinema minemisest. Et kuidas oleks see võimalik, et meil ei kuluks 10 tundi ehitusele ja 2 tundi maha võtmisele ja seal vahel veel etenduse mängimine. Otsustasime, et teeme lepingu. Kell 14.00 saabume kohale ja selleks ajaks on riputatud kõik lambid vastavalt ette saadetud valgusplaanile. Ja kui see ei ole võimalik siis me ei esine. Ükskord tuleb hakata enda eest seisma.

Krahli baaris serveeriti meile jääkülmad krevetitorud. Otsustasin kohe alustada lepinguelu. Mina maksin sooja söögi eest ja tahan seda ka saada. Saatsime oma söögid kööki tagasi. Ettekandja oli lahke. Köök saatis aga meie söögid tagasi, põhjendusega, et külmad krevetid teevadki torud külmaks. Siin ei ole midagi õiendada. No pagan, ma olen Krahli baaris söönud viimane 10 aastat kreveti torusid ja need ei ole alati külmad! Meie lepinguelu lõppes tõdemusega, et mis siis ikka. Mina olen loll. Sõime külmad torud ära, sest kõht oli pagana tühi. See sama oht on ka Viljandiga. Mitte midagi ei ole teha, life is a bich and then you die.

Kell kümme jõudsin koju. Panin hapuks lõinud kitse piimale  tule alla. Täna teen kohupiima ja homme öösel tuleb sellest juust. Esmaspäeval  saab seda maitsta esika laual.

10.november

Oli proov suurel laval. 10.00 - 12.30 ripitasime pleki, seadsime heli ja ühendasime 6 prozektorit. Samal ajal rääkisime vastustest.

Tiina: Kas te saite aru, et ma tegin nalja

Helen: Ei saanud.

Kaja: Mina kah ei saanud.

Kalle: Mis nalja?

Tiina: Noh, et ma kasutasin Jarmo märksõnu teid iseloomustades.

Kaja: Mina just mõtlesin, et mis lõplik. Natuke nagu sobib aga loogikast ei saanud aru.

Helen: Mina võtsin seda väga tõsiselt.

Kaja: Kalle, aga mis sa selle huumorimeele asjaga mõtlesid? Kas sa tõesti ei mõist Tiinat ja Jarmot.

Kalle: No tihti on nii, et ma teev ägeda nalja aga Tiina ja Jarmo ei naera üldse.

Helen: Minu meelest olid Kallel kõige õigemad vastused.

Kaja: No see on alati meil nii. Kalle ütleb kohe e-maili teel, et mis juhtub kui me võtame Smedsi kampa ja mis juhtub kui Jani. Meie arutame nagu lollid 4 tundi ja siis 2 nädala pärast jõuame samale otsusele.

Tiina: Minu meelest oleks parem kui ajakirjanikud ikka järgi kirjutaksid. Kes seda ettekirjutatud lugu tahab lugeda. Mind huvitaks väga mida Tiit arvab pärast etendust.

Jarmo: No jah, tema ei kirjuta üldse etendusest.

Siis kiirelt mõned muudatused ja läbimäng. Oh, kuidas ma ei tahtnud seda teha. Ei olnud kavaski pingutada. Kõik oli suvaline ja laisk ja küündimatu. Pärast läbimängu tuli kohe Postimehe fotograaf. Kihvt sell. Ja jooksuga kogu etendus maha ja kell 15.30 oli lava taas tühi. Väsinud. Sain aru, et nii ei ole võimalik keskenduda etenduse mängimisele, kui sa oled samal ajal tehnik. Või siis nii tiheda graafikuga ei ole see võimalik. Matka tantsu valguspilt tuli ilus. See oli ka ainuke õnnestumine tänases proovis.

Siis läksin palgatööle. 

Koju jõudin kell 23.00. Rääkisin Juhaga Helsinkisse külla minekust. Et tuleks selle kolmapäeva õhtul ja lahkuks laupäeval.Tema väga tahab, et ma tulen, aga neljapäeval tal ei ole aega ja reedel läheb juba ise minema. Solvusin taas. Täpselt nii, nagu ajakirjanikuga: räägi aga lühidalt. Tule, aga mind ei ole.

Järgmine nädal saaks äkki  kolmapäeval tulla. Siis ka Baltic Circle festival seal käimas. Siis tuletas mulle Juha meelde, et sul on ju endal etendus. Pagan, unustan selle koguaeg ära. 

Täna rääkisime taas ajakirjanikuga. Jarmo hilines 10 minutit.

Oli hea vestlus. Saime Tiidu kaasabil taas teineteisest rohkem teada. Igaühel oli võimalus avaldada oma arvamust. Ja siis hiljem parandada oma mõttekäiku, kui miskit oli valesti öeldud või mõistetud.

Stuudios rääkisime eilsed probleemid läbi.

Kaja: Kui meil tuleb etendus samasugune nagu eile läbimäng siis on ikka sitt lugu küll.

Helen: noogutab.

Tiina: Mina küll nii ei arva.  Tunne oli täitsa okey. Mõned asjad tuleb lihtsalt täpsemaks panna. Seda pidu peaks veel harjutama.

7.nov

Ärkan hommikul üles ja e-postkastis on Jarmo kiri. No tohohh, mis nüüd lahti on. Meediaga on hakanud Jarmo nüüd ööd ja päevad tööd tegema. Eksperessi ajakirjani Kairi on saatnud mõned küsimused. Jarmo pakub lahkesti, et ta vastab nendele esimesena ja sis meie lisame või võtame midagi ära. 

Mina solvun hinge põhjani ja vihastan. Tahaks röökida. Jarmol, nimelt on ilmunud uus e-mail, millelt loeb Jarmo Isiklik. Mina, kes ma olen ZUGA olnud juba 10 aastat tean ikka ainult tema tööaadressi. Ajakirjanik teab aga Jarmo isiklikku e-maili. No ma ei saa aru. Ja miks ma peaksin ootama. Ma tahan kohe kirjutada. Homme ma äkki enam ei saa. Kirun teda kõigile, kes ette juhtuvad. Kus kurat ta oli siis, kui oli vaja etendust teha. Lõpuks rahunen maha ja võtan poosi, et tehku mis tahab. Väga hea, selle musta töö teeb tema ära. Kiusu pärast ei kavatsegi ma vastuseid kommenteerida. 

Õhtul helistasime.

Jarmo: Kas sa vastasid Kairi küsimustele?

Kaja: Ma sain aru, et sina vastad.

Jarmo: Ei, kõik pidid ikka ise vastama.

Kaja: No okey, ma siis vastan.

Tegin meili lahti. Küsimused oli nii rumalad ja ajakirjanik korrutas, et palun vastata lühidalt, sest tähemärke on vähe. Isu vastata oli läinud.

Selline lugu tuleb Kairi Printsilt:

KOHE NÄHA, ET VANAD SÕBRAD

15. novembril esietendub Kanuti Gildi SAALis ZUGA ühendatud tantsijate uuslavastus „Kohe näha, et vanad sõbrad“. Zuga tantsijad – Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Jarmo Karing ja Kalle Tikas  – uurivad oma lavastuses, kuidas sõbrad jäävad vanaks ja kuidas aeg sõprust mõjutab. Tööd tehes tekkis seltskonnal tihti tunne, et äkki on ikkagi seda lavastust teha parem mitte kunagi kui hilja. Nüüdseks aga on selge, et aeg on täpselt paras.

Teete praegu pidevalt „Vanade sõpradega“ proove. Kas vanadus annab juba kontides tunda ka?

TIINA: Põlv vahel valutab.

JARMO: Vaatasin üht vana tantsuvideot. Ma ei olnud väga osav. Seega on vananemine ehk küpsemine muutnud mind aina paremaks.

No tegelikult pole te ju vanad midagi, isegi mitte 40 veel. Mis saab teist siis, kui te saate päris vanaks, nii 70-midagi, kas olete ikka sõbrad ja mida teete koos? 

TIINA: Elame metsas, igaüks muidugi eraldi, vahel skype'is saame kokku. Kord viie aasta tagant tuleb keegi mõne perfunksi-ideega lagedale, siis saame kokku, vaidleme veidi ning teeme ära.

KAJA: Tahaksin elada koos Juhaga (Valkeapää- toim.) Pardimäel ja kasvatada kitse ja kanu. Ootaksin külalisi. Aga ilmselt neid väga tihti ei käiks.

JARMO: Mina pean kohvikut. Ajaviiteks, et mööda rändajad saaksid alati sisse astuda ja juua ühe tassi head kohvi ning maitsta iseküpsetatud leiba. Vahel lähen ise ka rändama. Et elamusi koguda, mida hiljem teistega jagada.

HELEN: Tahaks küll maal elada! Ega me vist siis enam eriti kokku saaks!

KALLE: Kui ma 70 olen, ei taha ma tõenäoliselt kedagi näha.

Mida praegu tööväliselt koos teete?

KAJA: Mitte midagi.

HELEN: Matkame Tiinaga. Aga tahaks rohkem. Kajaga võtame vahel napsu ja tantsime, kui on tuju. Jarmoga kohtun üle aasta Tiina sünnipäeval. Kaks korda olen käinud Kalle juures Kuusikul.

TIINA: Käime jah vahel Heleniga matkamas või mõtleme sellest, et võiks minna,

Jarmoga sööme vahel koos kooki ja joome veini, lapsed mängivad koos. Kalle

juurde peame plaani külla minna nuppe keerama, aga pole jõudnud. Kajal on

tore maamaja, sinna pole ka niisama jõudnud. Me oleme töösõbrad.

Lõpetuseks palusin sõpradel üksteist ühe sõnaga iseloomustada, et me teaks, mida esikal oodata.

KALLE: Tiina on järjekindel, Kaja on järsk, Helen on leplik ja Jarmo eemalviibiv.

JARMO: Tiina on lahendus, Kaja on osav, Helen on sügav, Kalle on varjatud ja Jarmo on ristmik.

TIINA: Kaja on lõplik, Jarmo on puhas, Helen on hea, Tiina on lootusrikas ja Kalle on nukker.

HELEN: Kaja on aus, Tiina on tubli, Jarmo on korralik ja Kalle tundlik.

KAJA: Helen ajab mind alati naerma. Jarmo ajab mind vihale ja Tiina tekitab

trotsi ja Kalle nördimust. 

Tõepoolest kohe näha, et vanad sõbrad! Lähemalt saab nende tegemiste ja lavastuse valmimise kohta lugeda blogist www.zuga-process.blogspot.com

* ZUGA ühendatud tantsijad on tantsukollektiiv, mis loodi 10 aastat tagasi tol ajal noorte ja aktiivsete tantsutegijate Tiina Mölderi, Kaja Kannu ja Jarmo Karingu poolt. Aastate jooksul on olnud erinevaid kooslusi ja tehtud erinevaid põnevaid töid. 2010. aastal pälvis ZUGA omalavastusega „Zuga zuug zuh-zuh-zuh“ nii sõltumatu tantsu auhinna kui ka Salme Reegi nimelise lastelavastuste auhinna.

6.nov.

Täna sain järsku aru, et Jarmol on aega küll. Ta saab ikka kui tahab ja kui ta on ise orgunninud ja selle ettepaneku teinud meile. Siis ei saa jälle keegi meist. Esimest korda kogu prooviperioodi jooksul oli meil aega olla koos. Istusime NOKUS ja me udutasime nii sama, nagu vanad sõbrad. Küll ainult kolmekesi. Jarmo, Tiina ja mina. Terve tunni.

Öösel, peale Tamuri etendust sain Kallega SAALis kokku ja mõtlesime valgused välja. Kahe pildi juures on ZUGAkate mõtteabi veel vaja. Järgmine ja viimane proov enne esikat on teisipäeval. Eks siis proovime. Ka Kallega oli aega.

Kaja: No mida sina saad tuua esika lauale

Kalle: Veine, noo 5 pdelit

Kaja: Kas sa leiba saad teha. Tiina jarmo toovad mõlemad 1 leiva.

Kalle: No mina ei saa ju. Meil on täis töö päeva. Ma annan selle ülesande siis Eleonorale.

Kaja: No jah, mul lubas kah Eda need leivad valmis teha. Aga juustu?

Kalle: Vaata juustuga on jama. Lehm ei anna piima eriti. Ja siis ma pean seda alles jäänud 5 päeva jooksul piima koguma ja seda ei tule eriti palju.

Kaja: Too natukenegi. Mis sa arvad sellest, kui me teeme igapäev pisikese laua pärast etendust

Kalle: No ma ei tea. Ma tahaks ikka rongiga koju minna.

Kaja: Ma ka ei tea, mis mõte see täpselt on. Ma lihtsalt tahaks publikuga veidi pärast etendust koos aega veeta.

Kalle: Ega eriti ei viitsi

Kaja: No just, need jutud ei veena mind. Et ärme tee seda sest ei viitsi ja ei jõua. Tahaks koju.

Kalle: No siis ma pean igapäev ööbima linnas.

Kaja: No jah. Inimesed peavad kah tulema meie etendusele soojadest kodudest välja.

Kalle: Mis värk selle rahaga jäi, Kas me saame etenduse pealt kah tasu?

Kaja: Jah saame.

Kalle: No siis on okey. Ma võin ju ka autoga tulla.

3.nov.

Hakkan asju unustama. Jutuajamised ei jää enam meelde.

Eile tegime taas etenduse eelviimast lõiku. Seda, kus Jarmo peaks meie abiga muutuma Jarmoks. No ei õnnestu see värk meil. Tulid mõned uued laused ja läksid kah kohe.

Kalle tuli uue muusikaga. Ma ei saanud vahest aru. Aga on pagana hea, et Kalle selle tegi. 

Homme proovi ei tee, sest Jarmo ei saa. Tsikkid teevad lasteka proovi.

Eile kurtsin Juhale, et on raske. Päeva algas 10.00 ZUGA prooviga. 16.00 jooksin Viimsisse akrobaatika trenni andma ja 19.00 algasid trennid Tallinna Ülikoolis. Koju jõudsin 23.00 Siis saatsin  6 A4 ZUGA ajaloo ajakirjanikule. Vahepeal olin napsanud Statoilist piruka ja coca-cola, mis ajasid südame pahaks.

Juha: Ja palju sa suitsu tegid?

Kaja: Palju. No mitte nii palju, sest ma olin ju proovis ja trennis, kus ei saa suitsetada.

Juha: Ja, ja. Palju õnne sulle selle puhul. Oled kindlasti uhke.

Kaja: No mine persse. Mis ma teha saan, kui mul on selline elu. Naine teeb, mis ta peab tegema.

Juha: Jah, ja teil peab tulema kindlasti maailma parim etendus.

Kaja: Peabki tulema.

Eile tuli meie produtsent ettepanekuga, et ZUGA võiks võtta endale isikliku manageri ja looma organisatsiooni. Pidasime peale proovi veidi nõu. Miks küll?

Kaja: Noh, otsime koosoleku aja.

Jarmo: Peame ikka enne nõu, kas meil on mõtet sellest rääkida.

Kaja: Kui me tahame rohkem etendusi ja külastada neid pisikesi kohti siis Kanut seda ei jõua teha.

Tiina: Ma arvan, et ei ole vaja hakata jälle nokkima. Mis mõtet on süüdistada teineteist. See on protsessi loomulik osa.

Kaja: Mina töötan tavaliselt nii, et ma räägin igast jamast ja õnnestumisest, et siis järgmine kord sujuks kõik lihtsamalt.

Jarmo: Kui see muudatus karanteerib mulle sellise sissetuleku, et ma saan töölt lahkuda siis muidugi teeme.

Kaja: Ma arvan, et see tähendaks meile palju rohkem tööd. Aga sissetuleks jääks suhtega sama väikeseks.

Jarmo: Siis ei tohiks ta olla noor. Ta peaks olla targem, kui meie.

Tiina: Minu meelest peaks ta seda hirmsasti tahtma teha. See on kõige tähtsam. Olgu noor või vana. Kaja, kas sa näed, et keegi suudab seda teha.

Kaja: Loomulikult teen mina seda tööd kõige paremini.

Tiina: No vot. 

Kaja: Aga selline vabadus, mis meil hetkel on, et igaüks teeb täpselt nii palju kui tahab ja vajalikuks peab on ju suurepärane. Tiina sa oled ju ise kah meie projekte juhtinud ja suht okeikalt.

Tiina: Aga ma ei taha seda teha. Ma tahan etendusi teha.

Kaja: No mul on sama jama. Mõnikord harva ma viitsin seda ZUGAle teha.

Jooksin kontorist läbi ja pakkusin Annile koosoleku aja. Anni ei saa enne 16.novembrit, kui esikas läbi.

31.oktoober

31.oktoober.

Ma ei tea, mida teevad Jarmo, Kalle ja Tiina. Heleniga saime kokku Krahli sünnal. Mul ei tulnudki kohe uni. Rääkisime etendusest.

Helen: Ma nägin seda videoklippi.

Kaja: Nuh?

Helen: Ei noh täitsa kift ju. 

Kaja: On okey. Ma jätsin selle hundiratta ikkagi sinna sisse, vabandust.

Helen: See on okey. Aga mulle tundub, et see ütleb liiga palju ära.

Kaja: No ütleb küll jah. 

Helen: Mis siis teha?

Kaja: Ma ei saagi sellest asjast aru. Kas siis peab enne etendust midagi ütlema või ei pea. Kui ei ütle midagi, tundub, et keerutad nii sama ja paned tähtsat juttu. Aga kui jälle oled konkreetne ja ütled, mis seal päriselt toimub, siis äkki ei ole mõtet etendusele enam tulla.

Helen: See võib ka nii olla, et kui inimene näeb laval uuesti samu asju siis on see nagu refrään - vana tuttav asi, mida ta jälle ja jälle kuulata tahab.

Kaja: No ma ei tea. 

Helen: Äkki me peame etendusse midagi juurde tegema, et üllatus säiliks?

Kaja: Ja jah. See on hea mõte. Äkki teeks midagi Jarmo teemast. Kunstniku vastutusest või nii.

Helen: Aga see on ju Jarmo teema.

Kaja: Mis see loeb. Me võime ju tema teemasi ka kommenteerida. 

Helen: Ma ei oska nii mõelda.

Kaja: Aga siis sõpradest. Äkki on veel mõni külg lahti mõtlemata.

Helen: Meil on ju kõik juba sees. Teeks niisama improt.

Kaja: Niisama ei viitsi. Teeks ikka sellise mõttega, et teeme etenduse jaoks ja pärast võime otsustada, kas paneme sisse või ei pane. Kas teeme tüdrukutega kolmekesi?

Helen: Kallel ja Jarmol on ju omad asjad veel tegemata.

Kaja: Äkki see oleks üks teema, et miks me taas kolmekesi teeme. 

Helen: Et poisid on aeglasemad kui tüdrukud?

Kaja: Et poistel ei ole aega meie sõber olla, neil on teised sõbrad kah.

Helen: Mul on ka mõni sõber veel.

Kaja: Mul on 4 õde.

Ka Revoga rääkisime etendusest. Õigemini Revo rääkis ja meie Heleniga kuulasime.

Revo: Minu meelest oli see igav. Või õigemini oli huvitav aga mind ei huvitanud. See ei läinud mulle korda. Ma mõtlen, et see oli liiga lihtne. Ma vaatasin kuidas teistel olid silmad punnis aga mind jättis see külmaks.

Helen: Mis seal siis puudu oli?

Revo: Ma ei tea. See oli ühe idee peale ehitatud ja mulle ei lähe korda teie trikitamised. Ma näen nedest läbi.

Helen (Kajale): Kas me peaksime Revot tõsiselt võtma ja uskuma?

Kaja: Ikka peame. Meie värk on jah ühetasandiline. Neid leiereid seal väga palju ei ole. Vaataja näeb meid läbi. Okey. Me vist peaksime siis salapärasemad olema, et ikka kõigest nii lihtsalt läbi ei näe.  

Helen: Aga miks ta ei või meid siis läbi näha?

Kaja: No kui ta ei taha.

Helen: No siis mingu koju, ärgu tulgu etendusele.

28.oktoober

Midagi ei ole teha. Meil ei ole aega ja Suures Saalis ei ole kah aega meie jaoks. Nii, et etendusega me praegu ei tegele. Igasuguse muu välisega aga küll. Vaatan teiste etendusi. Mõtlen Alisast ja Andersest. Olen õnnelik, et ZUGA oma tarkpeadele ei ütles. Loodan, et Krahli sünnipäevl ei tule mul juba kell 11 uni. Ehk venitab südaööni välja. Tegin ise ZUGA video internetti. 

Ahjaa, muusikast, mis seal taga on, tahtsin ma rääkida. Seal on ukraina keelne lugu, mille mina mäletasin, et ostis Taavet Jekaterinburgist. Aga tuli välja, et hoopis Jarmo tõi selle Eestisse. Seda muusikat ma olen kasutanud palju-palju-palju tsirkuse lastele numbrite taha. Teadagi miks. Ise ei pea miskit väga tegema, mus käivitab inimesed ja volaa. Oleme proovinud seda “VESNA” lugu igati ZUGA etendusse toppida. Noh, et vanade aegade mälestuseks või nii. Ei tule välja. Seega oli suurepärane võimalus kasutada seda video taga. Lootes, et vaatajad ei ole nii mõjutatavad. Lootus on lollide lohutus.

Tegime ka pressika, mida Priit siis muudab hiljem oma-tahtse, kui aega on.

ZUGA ühendatud tantsijad - Tiina, Helen, Kaja, Jarmo, Kalle ja Annika kutsuvad endale publiku külla Kanuti Gildi SAALi. Arutame teemal „mis saab, kui sõbrad jäävad vanaks".

Kanuti Gildi SAAList on saanud meie kodu. Vahel on olnud katseid sellest eemalduda. Saada täiskasvanuks. Olla iseseisev. Lõhkuda. Teha asju teistmoodi. Puberteediiga on üle ja taas on leitud tee lapsepõlvekoju, kust kõik alguse sai. 

ZUGA on tantsukompanii, mis on olemas ainult siis, kui ZUGA seda väga tahab. Seal ei piisa ühe inimese tahtest või ponnistustest. Aastal 2000 me tahtsime väga. Meri oli põlvini. Ka Eesti Vabariik oli uus ja avatud. Andsime etendusi New Yorkis, San Diegos, Jekaterinburgis, Saksamaal, Rumeenias, Hollandis ja mujal. Hea Ameerika onu Soros toetas meie tegevust. Me olime tähtsad. 

Perioodil 2006 - 2010 tegutsesid ZUGA liikmed eraldi. Igaüks tegi sellist tööd, mida tema isiklikult kõige rohkem soovis või paremaks pidas. Reise jäi järjest vähemaks. Samuti toetused. Maailm muutus kitsamaks. 

2010 tekkis kõigil korraga soov koguneda. Uuesti kogeda seda grupitöö võlu ja valu. Aru saada, mis on juhtunud vahepeal nii meie isiklikus maailmavaates kui ka laiemas kultuuripildis. 

ZUGA puhul ei ole keegi tähtsam kui teine. Nüüd, kus vanus läheneb 40-le, ei ole enam reegel ka see, et kes kõvemini karjub, selle mõtted on õigemad. Hakkasime uuesti looma reegleid, milleta ei ole koostöö võimalik. Kokkuleppeid, mis ei ole kompromissid, sest kompromiss on alati kellegi arvelt. See aga on pagana raske. Tööd tehes tekkis tihti tunne, et äkki on mitte kunagi parem kui hilja.

Nüüd, kus esikani on kaks nädalat, võime me öelda, et see on võimalik ja see on äge. Hoopis teistmoodi kui üksi nurgas konutada.

Rõõmsa ja sõbraliku kohtumiseni!

Mina ostsin täna 3 punast veini, et maitsma hakata, mis sinna esikale siis ikka sobiks. Need maksid küll üle 100 krooni. Ma ikka ei saa aru, miks ma ei saa, niisuguses eas nagu ma olen, endale lubada veini, mis mulle tundub hea. Rääkimata veel siis ZUGA rakse tööprotsessi lõpupeoks. Ikka saan! Arvan, et meie oleme seda väärt ja meie publik on seda väärt. Isegi, kui Kulka või produtsent nii ei arva. 

fuck them all

20.oktoober

Käisime tüdrukutega rabas. Tassisin 10 kilost last 3 kiltsi edasi ja 2 kiltsi tagasi. Nüüd on põlv täiesti pekkis. Ei ole ma mingi matkasell. Helen ja Tiina harjutasid matka tantsu ja lindu. Proove vahepeal ei toimunud. Kuulsin küla pealt, et Jarmo oli üks kord üksinda käinud. Kalendrid on ikka täitsa sassis ja ühtlustamata.

Anniga kiire koosolek. Raadio reklaam saab valmis järgmine nädal ja tele sel nädalal ja plakat kah kohe. Lisame veel toetajate logod, need jätsime enne miskipärast välja.  KesKusis on kast ja Piletilevis bänner. Väikesed plakatis teeme kah. 

Mina lubasin Enelile saata meie vabad kuu päevad, et etendusega Eestis ringi sõita. Saime kokku 4 kuu jooksul täpselt 5 päeva. Hea seegi.

26.oktoober.

Proov stuudios. Tsikid kohal. Tiina on veidi haige. Proovisime kangast lennutada. Jama värk. Jarmo helistas, et hilineb tund nelikümmend. Tiina ja Helen läksid lampi ostam. Kaja hakkas suitsetama. Kuna meil kujundajat ei ole pidi Revo tegema internetti klipi. Ta oli vaadanud läbimängu videod ja see oli jamps. Sealt ei saa midagi kasutada. Meil tuli aga mõte, et seda Martini poolt filmitud materjali saaks ju lõigata. Revol aga ei ole nüüd enam aega enne kui novembri keskpaigas. See aga liiga hilja. Nu, hakkasin ise seda lõikama.

Tüdrukud tõid kauni lambi. Jarmo tuli kah. Tegime etenduse eelviimast lõiku. Sai sõlmitud mõned kokkulepped. 

Veel rääkisime esika peost ja kutsetest. Jarmo tooks enda tehtud leiva, Tiina samuti, lisaks veel moosi. Kajale jääb nagu ikka seen ja kurk  ja pirukas. Veini võiks osta Anni. 

Helen: Kas seal on ainult meie sõbrad?

Tiina: Ei, ikka loodame, et veidi on tavalist publikut kah.

Helen: Kas nemad siis saavad kah süüa?

Kaja: No muidugi. See on ikka kõigile.

Tiina: Ma arvan, et vähem süüa ja rohkem juua.

Jarmo: Ükskord ma jõin valget pakiveini. Oli jube hea.

Kaja: Pakiveini küll ei taha.

Tiina: Punane oleks ikka mõtekam.

Kaja: Kas sa mäletad selle nime? Seda võib ju pudelis kah olla.

Jarmo: Ma suudan ehk seda meenutada.

Tiina: Kaja, aga millist veini sa ostaksid?

Kaja: Mitte massidele toodetud veini. Veidi alla 100 krooni, pudelist ja kindlasti Euroopa oma.

Jarmo: Miks Euroopa. Ma arvan, et see hea vein, mis ma jõin ei olnud Euroopa oma.

Tiina: Itaalia veinid on head. Kust Kanut muidu ostab neid veine?

Kaja: Ma arvan, et tavalisest poest.

Jarmo: No siis sa küll alla 100 eeki ei saa mitte masstoodangut.

Kaja: Ma tean ühte hulgimüüki. Ma võin selle veini asja enda peale võtta. Mul on ju auto kah.

Tiina: Me unustasime öelda Annile, et Krahli logo peab tulema plakatile

Kaja: Kas peab tulema

Helen: Enar nii ütles

Tiina: Mis me siis teeme. Plakatid on juba valmis

Jarmo: Klepsud saaks teha. Ma ükskord tegin, see maksab mingi 700 eek.

Kaja: 700 eek ma küll selleks ei kulutaks.

Tiina: No aga printerist välja lasta

Jarmo: Siis võib jääda sinna lihtsalt üks must plekk.

Tiina: Mis me siis teeme?

Kaja: Helistame Annile.

Tiina helistab, Annil on telefon väljas. Räägime murest Enelile.

Eneli: Ma ei leia, et see maailma lõpp oleks. Meil on kuukavades ja kodukal ja igal pool mujal ju alati Krahli logo. Me aiatame pidevalt üksteist. Ma arvan, et te peaksite rääkima oma produtsent Anniga ja tema räägib Enariga ja asjad saavad ilma paanikata korda.

19.oktoober.

Täna vaatas Enar meie läbimängu. Enne arutasime taas sama vana lõiku.

Kaja: Mul on imelik sinna minna tantsima, kui ma olen enne riielnud. Helen, kas sul ei ole?

Helen: Natuke on.

Jarmo: Mina jooksen selle pärast, et Kaja ütles.

Kaja: Jarmo,  ka sa saaksid eespool plekki olla ja seda peksta?

Jarmo: Saan küll. Aga mu iseloom ei luba seda peksta.

Kaja: Ma ei saa samal ajal olla kohutavalt õudne ja müstiline ja siis ruttu, minna Jarmole valgust sättima.

Helen: Kas meil on vaja üldse valgust sättida?

Kaja: No jätame selle kah välja.

Tiina: See kõik ei peagi nii põhjendatud olema. See on ju teatri koht.

Kaja: Mis me sinna kohta üldse tahame.

Jarmo: Totaalset mäsu.

Kaja: No tule siis möllama ja las Kalle tormab kah mööda lava.

Jarmo: See ei sobi mu rolliga, miks ma siis äkki päikesepoisiks hakkan, kui ma vahepeal kuri olen.

Kalle: Mina ei taha joosta, ma väljendan ennast läbi kitarri stiliseeritult.

Siis jooksis Tiina eksamit andma. Lubasime talle, et me teeme variandid valmis, selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb. Mina tegin pöördega pääsukesi ja Helen loopis mind kastanitega.

Kaja: Jarmo vaata, kas see oleks kift.

Helen: No kuule, see ei ole ju mäsu.

Kaja: See oleks selline viisakas valus värk.

Jarmo: Aga seda me ju ei taha.

Kaja: Okey, me teeme siis selle mäsu tsikkide ise ära. Teie mõelge Kallega selle lõpu tantsu peale.

Tiina tuli. Nu, teeme läbi. Tiina ehmatas ennast kinni ja ei leidnud enam endale seal ruumi. 

Läbimängus oli mõni vahetus parem ja mõni asi läks vussu.

Tiina jooksis taas kooli.

Enarile ei meeldi Kanuti puu põrand ja sinised seinad ja valge valgus ja see, kui näitleja asub nuppe näppima. Meeldisid aga palju tähtsamad asjad.

Endalegi hakkab tunduma, et tuleb äge etendus. 

Homme läheme tüdrukutega matkale.

Helisatsin õhtul hoopis muus asjus “50 Lovely Waysi” muusika autorile Juha Valkeapääle. Ta oli väga kuri.

Juha: Miks ma pean lugema oma muusika kasutamisest facebookist?

Kaja: No kuule, me ainult proovisime. Meil oli nii kiire ja ma tahtsin millegiga kõlarid täis lüüa. Sinu muusika sobis ideaalselt.

Juha: Aga sa oleksid pidanud enne küsima

Kaja: Ma ei saa aru, miks see nii tätis on

Juha: See on minu looming. Viisakas on küsida

Kaja: Kas sina küsiksid, kui sa tahad oma etenduses teha neid hüppeid, mida mina “50 Lovely Waisis” tegin?

Juha: No, see on hoopis teine asi.

Kaja: Kuidas siis küll? Miks sa solvusid? Ma ei saa aru. Mina oleksin õnnelik kui sa mu tantsu kasutaksid.

Juha: No sellisel juhul peaksid sina võtma minu muusika ja selle ise selgeks õppima ja uuesti sisse mängima. Siis oleks see sama asi. See on minu teos.

Kaja: Nii on küll. Ma päriselt mõtlesin, et ma ei kasuta seda etenduses, vaid lihtsalt proovin, selle pärast ma ei küsinud. Vabandust.

19.oktoober.

Täna vaatas Enar meie läbimängu. Enne arutasime taas sama vana lõiku.

Kaja: Mul on imelik sinna minna tantsima, kui ma olen enne riielnud. Helen, kas sul ei ole?

Helen: Natuke on.

Jarmo: Mina jooksen selle pärast, et Kaja ütles.

Kaja: Jarmo,  ka sa saaksid eespool plekki olla ja seda peksta

Jarmo: Saan küll. Aga mu iseloom ei luba seda peksta.

Kaja: Ma ei saa samal ajal olla kohutavalt õudne ja müstiline ja siis ruutu, minna Jarmole valgust sättima.

Helen: Kas meil on vaja üldse valgust sättida?

Kaja: No jätame selle kah välja.

Tiina: See kõik ei peagi nii põhjendatud olema. See on ju teatri koht.

Kaja: Mis me sinna üldse tahame.

Jarmo: Totaalset mäsu.

Kaja: No tule siis möllama ja las Kalle tormab kah mööda lava.

Jarmo: See ei sobi mu rolliga, miks ma siis äkki päikesepoisiks hakkan, kui ma vahepeal kuri olen.

Kalle: Mina ei taha.

Siis jooksis Tiina eksamit andma. Lubasime talle, et me teeme variandid valmis, selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb. Mina tegin pöördega pääsukesi ja Helen loopis mind kastanitega.

Kaja: Jarmo vaata, kas see oleks kift.

Helen: No kuule, see ei ole ju mäsu.

Kaja: See oleks selline viisakas valus värk.

Jarmo: Aga seda me ju ei taha.

Kaja: Okey, me teeme siis selle mäsu tsikkide ise ära. Teie mõelge Kallega selle lõpu tantsu peale.

Tiina tuli. Nu, teeme läbi. Tiina ehmatas ennast kinni ja ei leidnud enam endale seal ruumi. 

Läbimängus oli mõni vahetus parem ja mõni asi läks vussu.

Tiina jooksis taas kooli.

Enarile ei meeldi Kanuti puu põrand ja sinised seinad ja valge valgus ja see, kui näitleja asub nuppe näppima. Meeldisid aga palju tähtsamad asjad.

Endalegi hakkab tunduma, et tuleb äge etendus. 

Homme läheme tüdrukutega matkale.

17.oktoober

17.oktoober.

Kaja tuli proovi 30 mintsa varem. Tõi kitarri kaasa. Kalle tuli 25 mintsa varem. Tõi pleki. Tiina tuli 10.00, ütles, et reklaam on äge ja läks stuudiosse. Kalle jäi sööma ja Kaja jäi suitsetama. Tiina pesi stuudio põrandat. Keda häirib see teeb asja korda, tundub olevat Kanuti reegel.  Helen tuli 10.07. Jarmo 10.12 Alustasime otsast. Oli hea ja konstruktiivne. Kuni jõudsime taas selle kuradi tantsuteatri osani. 

Kaja: Viskame selle minema

Tiina: Me ei ole veel ju päriselt proovinud

Kaja: Aga kuidas me saame proovida, kui meil ei ole äikest ja puhujat ja valgust ja tossu

Jarmo: No kuule, kastua oma kujutlus võimet

Kaja: Ma tahaks, et kõik jookseksid ringi.

Kalle: Mina päriselt ei taha joosta lava peal. Muidu ma hakkan juba etenduse algusest pabistama, et ma pean jooksma ja siis ei tule üldse midagi välja

Tiina: Kas põhimõtteliselt on kõik nõus, et sellist osa on meil etenduses vaja

Keegi ei vasta

Jarmo: Ma ei ole veel lihtsalt aru saanud, mida ma tegema pean. Ma tulen proovi ja teie olete tüdrukuga kõik vahepeal ära muutnud.

Kaja: Jah, meil on vahepeal olnud mõned proovid, kus sind ei olnud.

Jarmo: No paneme kõik kirja ja hakkame otsast tegema.

Kaja: Okey. Aa mis muusikaga

Tiina: Mulle meeldib see Kaja oma

Kalle: See on ju ainult idee

Kaja: See siis ei sobi?

Kalle: Sobib küll, kui aega oleks ja selle korralikult viimistlaks ja uuesti lindistaks ja põhjad teeks.

Kaja: Nagu ma aru saan meil aega ei ole.

Tiina: Teen ettepaneku teha selle Kaja ideega.

Kaja: Olgu. Jarmo kirjuta üles.

......

No tegime siis läbi.

Kalle: See ei kanna.

Kaja: Minu meelest kah. Viskame välja.

18.Oktoober.

Meil on eelviimast korda suur saal enne etenduse perioodi. Tegeleme taas sama lõiguga. Kaja on võtnud oma arvutist “50 Lovely Waysi” puuks saamise soundträki. Lõiganud sinna peale mõned konna ja linnu hääled, see peaks sobima siis põhjaks. Kitarr üksi ei täida ju ruumi. No nii, nüüd siis keevitame elavalt kitarre peale. Tahan, et Kalle sätiks elavalt valgust Jarmole. Järelikult mängin mina selle ilusa lõigu ja Kalle mängib neid koledaid hääli. Kõigil on skeema arusaadav. Teeme läbi.

Kalle: Sa pead vähemalt kitarri häälde panema, kui sa tahad, et see ilus lõik oleks.

Kaja: Tahad sa ise seda ilusat osa kah mängida?

Kalle naeratab ja tahab. Olgu siis nii.

Tegime läbimängu. 4 minu jaoks olulist arvamusliidrit vaatamas. Pärast jätkus juttu pikalt. Ja se oli väga hea asi.

Taavet: Super on vaadata, et ZUGA on vanaks saanud. 

Maike: Kaja, miks sa kitarri ei mänginud, kui see laval oli?

Riina: Mulle see tants meeldis väga

Tagamets: Kui te räägite siis te peate rääkima nii, et inimesed aru saaksid.

Kõik ühest suust: Ajastusega ja sisse välja astumistega on suuri probleeme.

Ja veel: Kalle, kas sina oled etenduse sees või väljas? Ja sama küsimus Jarmo kohta.

Homme küsime neid küsimusi üksteiselt uuesti.

10.oktoober. 2010

Eile oli lava päev, proovisime tehnilisi lahendusi koos liikumisega. Rääkisime reklaamist. Jarmol oli kaks head mõtet. Tiinale meeldis teine. Kaja hakkas kontrollima. Kas see on võimalik? Mitu sekundit see kestaks? Mitu võtet me teeme ühest lõigust? Mitu sekundit me filmime? Kui kaua võtab valguse sättimine? Mitu kilet me teeme?...
Jarmo läks närvi.
Kaja: “Jarmo, ma võin vait jääda. Kindlasti tead sina palju rohkem filmimisest kui mina. Kui sa ütled, et see meeskond teeb selle 2 tunniga pühapäeva jooksul ära, siis ma enam ei kobise.”
Kaja ei usalda Jarmot. Arvan, et Kaja ei usalda mitte kedagi. Okey, ma püüan, lähen teise tuppa ja proovin hoiduda eemale sellest vestlusest.
Veidi aja pärast märkan ennast taas nõudmas 3 kilet, mitte 2te, sest tekst ei ole muidu ekraanil loetav. Jarmo ütleb, et see on ükskõik, küll ma teen selle ära. Kaja arvab, et pühapäeval ei ole muudatusteks aega.
Tegelesime tehiniliste asjadega. Nagu äike ja müristamine ja päike ja udu ja vikerkaar ja muu taevas toimuv. Torn oli laval. Keegi ei roninud.
Kaja:” Mina võin üles ronida. “
Kalle: “Roni jah, ma ei taha.”
Kallel on viiasel ajal juhtunud imelikke õnnetusi, seoses teatri lavade ja tehnikaga.
Imelik, et me ei julge sõpradga ausalt rääkida. Ma olen ju lubanud. Nad loodavad mu peale ja ma ei saa muutuda. Mul ei ole õigus öelda, et ma kardan. Ma ei usalda iseennast.
Renzo küsis täna: “Kaja kas sa iseennast usaldad?”
Kaja: “Jah, või ei, aga ma olen valmis võtma enda puhul selle riski, et kõik läheb persse. Teiste puhul mitte.”
Veel rääkides vikerkaarest, tuleb välja, et paljud kunstnikud, kes Kanutis sell aastal esika välja toovad tahavad teha lavale vikerkaart. No tohhohh tonti.
Äkki peaks kõik need kunstnikud kokku lükkama ühte etendusse. Ka eelarved kokku panema ja siis tegema vaid ühe etenduse, mida saab mängida 3 x 6 korda. Ma ei tea, mis idee see küll oleks.



Täna tegime taas stuudios seda äikese kohta. Kaja oli ise lindistanud muusika. Ahjaa see jama kah veel. Valisin sellele lõigule kunagi ühe muusika, mis on mitte midagi ütlev tümps aga lahe värk, tantsitav. Kalle lükkab nagu väike laps seda CD laua nurgapeal maha. Mina võtan üles ja Kalle jälle poetab selle põrandale, lootes, et me ei leia seda enam üles. Pärast 26 päeva ma lõpuks tabasin. Võtsin tolmunud tütre elektrikitarri ja vana kapi lingi ja hakkasin keevitama. Salvestasin selle "muusika" ja läksin proovi. Kallele saatsin uue CD enda looga. No eks näis, mis ta kostab. Meie üritasime tüdrukutega muunduda sisemiselt.