head Vabariigi aastapäeva

Natuke mineviku korrutamist.

Ma olen 38 aastane. Töötanud eestis etenduskunsti maastikul kogu oma elu. Olnud "ZUGA ühendatud tantsijad" asutaja liige, millega on loodud üle 20 etenduse ja esinetud üle 40-l festivalil väljaspool Eestit. Võitnud mitu parima lavastuse tiitlit Eestis.  Aktiivselt osalenud Kanuti Gildi SAALi loomisel. Lisaks veel loonud tsirkusekompanii OMAtsirkus.

Veel natuke korrutamist.

Minu otsus oli minna Soome tööle, aga mitte kunstnikuks vaid kokaks. Minu töö sai olema lihtne. Etendusasutuste majas, Suvilahtessa, on ühel hetkel residentuuris 3 erinevat etenduskunsti truppi. Maja lähedal on küll söögikoht aga see olevat kallis ja halb. Teen kunstnikutele süüa, 1 kord päevas. Ostan ise toiduained, teen toidu valmis ja sööme meeldivas seltskonnas. Supi hind tuli 5.eur. Minu palk tuleb siis kasumist, nagu ikka ärimaailmas. Must-valge värk. Kui mina olen teinud hea supi ja sina tahad süüa, siis sa avad oma rahakoti. Minu etendusele sa tavaliselt ju piletit ei osta.  

Ja nüüd midagi uut.

Täna, Eesti Vabariigi aastapäeval on minu viimane päev supiköögis. Eile käisid eestlased külas. Nemad käisid kultuuriäri läbirääkimisi pidamas kõrval majas. Kutsusin nad supile. See oli üks alandavamaid kogemusi siin veedetud aja jooksul. Igal sammul püüdsid nad läbi lillede mulle selgeks teha, kui sügavale sohhu ma ikka olen laskunud. Kui alaväärne saab olla üks töö, kaja, sinusugusele inimesele. Me oleksime ikka oodanud midagi enamat. Nüüd sa siis pesed soomlaste nõusi. Püüdsin asjast üle olla. No ikkagi mu vaba valik. Ma mäletan veel põhjusi, miks ma seda teen. Loomulikult üks neid põhjustest on raha. Aga mitte ainult. Ma tahan hoida oma jalgu maas, et mitte suure kunstnikuna lendu tõusta ja päris elu unustada. Ja mind tahetakse, oodatakse ja tänatakse - iga päev. See on hea tunne.

Ja siis istuvad siin laua ümber edukad, loomemajandusega tegelevad eestlased, kellel oma alkohol ja keefir kaasas ning vaatavad mind haletseva pilguga. Kurb hakkas. Tundus, nagu istuks siin lauas 5 Ansipit, kes kõik korrutavad ühest suust kui hästi neil läheb, kui vahvad nad on ja edukad ja loomulikult ka ilusad. Kõverpeegel peegeldas mulle vastu; kui halvasti mul läheb ja kui kole ma olen. Kui maksmise aeg käes oli, ei olnud neil kellegil seda 5 eurot parasjagu taskus. Uhked ja silmakirjalikud eestlased.

Kodus lugesin Ansipi väsimuse avaldust. Täna on Vabariigi aastapäev. Homme sõidan koju.

Kas mind seal ka tahetakse, oodatakse või tänatakse - ei usu.

Hea on, et on kuhu sõita. 
Vaja kasvuhoonet ehitama hakata ja seemned mulda panna. Äkki sel aastal saab taas ühe peendra juurde kaevatud.