Helen ei ole veel kirjutanud, aga see eest kirjutas mulle Triinu Aron.

Tere Kaja

Tõstatasid teema, mis mul juba paar nädalat hingel: miks keegi ei maini aasta kokkuvõtetes tantsuetendusi. Lugesin mõni aeg tagasi TeMuKi teatriankeete ja seal märgiti ära vaid paar tantsukat ja seda ka vaid mõndade kriitikute poolt.  Selle põhjuseks arvan küll, et enamik sõnavõtjaist pole siiski näinud tantsukaid.

Kurvem oli aga kui lasin silmad üle Sirbi 2011 artiklite kokkuvõttest ning märkasin et nüüdistants on saanud võimaluse Sirbi veergudel järelanalüüsiks seitse korda aastas. Selle hulgas on järelkaja vaid kolmele eesti tantsukusntiku uuslavastusele, üks välisetenduse kriitika ja kolm artiklit, mis räägivad nüüdistantsust üldisemsalt (augustitantsufestival siin ja seal ning veidi sekka draamat). Samas kui nüüdistantsu lavastusi tuleb aastas välja ca 20 ringis. Ballett on saanud aga kuus järelkajastust, mille uuslavastuste arv on olnud viimastel aastatel max kolm.

Küsisingi endalt, et kes siis peaks tantsuaasta kokkuvõtteid tegema, kui mitte me ise. Olen valmis siinkohal alustama.

Eredaima elamuse jättus Uus Tants10, mis eelmisel aastal esmakordselt Tallinnast väljas Haapsalus toimus ning peakorraldajaks samuti uustulnuk selles vallas: Eesti Tantsukunstnike Liit.  Uus koht ja uus korraldaja tähendas muidugi palju riske, millega nii ja naapidi püüti ka hakkama saada. Samas mulle meedlis, et eesti tantsuringkond võttis aega Haapsalus olemiseks, üksteise loomingu vaatamiseks, selle üle arutlemiseks ja õhtuseks pidutsemiseks. Kriitikute seminar oli muidugi üle prahi, kes kohal olid teavad, kes mitte, ei saagi teadma. Eks UusTants10 sai heaks lakmuspaber meile endile, sest ta sai täpselt selline nagu valdkonna võimekus ja suutelisus hetkel on.

Teiseks tahan ära märkida Rakvere Teater esitleb programmi, mis on julgenud oma majja kutsuda teiste nüüdisteatri seas ka 3-4 nüüdistantsu lavastust aastas. Tegemist on tõelise koostööga projektiteatri ja riigiteatri vahel, kus Rakvere Teater ei karda panustada olemasolevaud ressuresse uue teatrimõtte edendamiseks.

Kriitikutest ja lavastustest tooksin esile AndreasW artikli Keskusis Karl Saksa lavastusele „The Drone of Monk Nestor“ (kahjuks ei leia ma keskusi netiversioonist seda artiklit üles). Inimene julgeb tunnustada ja välja öelda selle mis puudutas ja et puudutas. Ja tegemist ei olnud ainult mitte hetkeemotsiooniga vaid 2011.a viimases TeMuKi teatriankeedis jätkab ta oma mõtet. Mind ka puudutas ja seepärast tahan selle välja tuua.

Ps. Soovin väga kuulda Krõõda kogemusi kedjal!

Ahjaa: täna on 2011 teatriaasta auhindade kandidaatide esitamise tähtaeg, olge aktiivsed!

Triinu.

Ja minu peas pendeldab, et ma ei tohi teha copy paste. Imelik, miks ma ei tohi ja miks ma seda ikka ja jälle teen. Ilmselt pean lihtsalt leppima sellega, et inimesed ei kirjuta mulle enam, kuna nad kardavad, et kõik, mis jõuab minuni jõuab ka siia blogisse. Ega kõik ikka ei jõua, aga kui ma leian, et see on oluline ka teistele, kui ainult mulle siis ma pean seda tegema.

Igati nõus Triinuga. Uus Tants 10 oli vahva. AndreasW artikkel oli hea ja mitte ainult see artikkel. Rakvere Teater esitleb on suurepärane algatus.

Aga üks asi mind ikkagi häirib siin esimeses lõigus. Leidsin siit ühe põhjuse, miks ei ole tants samas võrdluses teatriga. Selle pärast, et näiteks Triinu ise võrdleb nüüdistantsu ballettiga, mitte teatriga. Miks peaksid arvustajad, kokkuvõttjad, festivalide korraldajad kuidagi teisiti käituma. 

Äkki see ongi minu isiklik soovunelm, et mina teen teatrit. Etenduskunst on meil kuidagi tehislik väljend, aga just sellega me ju tegeleme. 

Teatriaasta auhindade kandidaatide esitamine. See on nüüd küll üks asi, millest mina alati olen suure kaarega mööda käinud. Olen kuulnud jutte, kuidas teatrid planeerivad, mõnda lavastust oma plaanidesse pannes, erinevaid võite. Minu jaoks on see nii kõvasti seotud rahaga ja palju vähem kuulsuse ja auga, et ei oska kellegile soovida palju raha. Äkki rohkem tööd oleks hea soov, aga seda sealt Aastaauhinndalt ei saa. Tean omas kogemusest, et kõik jääb samaks.