31.oktoober

31.oktoober.

Ma ei tea, mida teevad Jarmo, Kalle ja Tiina. Heleniga saime kokku Krahli sünnal. Mul ei tulnudki kohe uni. Rääkisime etendusest.

Helen: Ma nägin seda videoklippi.

Kaja: Nuh?

Helen: Ei noh täitsa kift ju. 

Kaja: On okey. Ma jätsin selle hundiratta ikkagi sinna sisse, vabandust.

Helen: See on okey. Aga mulle tundub, et see ütleb liiga palju ära.

Kaja: No ütleb küll jah. 

Helen: Mis siis teha?

Kaja: Ma ei saagi sellest asjast aru. Kas siis peab enne etendust midagi ütlema või ei pea. Kui ei ütle midagi, tundub, et keerutad nii sama ja paned tähtsat juttu. Aga kui jälle oled konkreetne ja ütled, mis seal päriselt toimub, siis äkki ei ole mõtet etendusele enam tulla.

Helen: See võib ka nii olla, et kui inimene näeb laval uuesti samu asju siis on see nagu refrään - vana tuttav asi, mida ta jälle ja jälle kuulata tahab.

Kaja: No ma ei tea. 

Helen: Äkki me peame etendusse midagi juurde tegema, et üllatus säiliks?

Kaja: Ja jah. See on hea mõte. Äkki teeks midagi Jarmo teemast. Kunstniku vastutusest või nii.

Helen: Aga see on ju Jarmo teema.

Kaja: Mis see loeb. Me võime ju tema teemasi ka kommenteerida. 

Helen: Ma ei oska nii mõelda.

Kaja: Aga siis sõpradest. Äkki on veel mõni külg lahti mõtlemata.

Helen: Meil on ju kõik juba sees. Teeks niisama improt.

Kaja: Niisama ei viitsi. Teeks ikka sellise mõttega, et teeme etenduse jaoks ja pärast võime otsustada, kas paneme sisse või ei pane. Kas teeme tüdrukutega kolmekesi?

Helen: Kallel ja Jarmol on ju omad asjad veel tegemata.

Kaja: Äkki see oleks üks teema, et miks me taas kolmekesi teeme. 

Helen: Et poisid on aeglasemad kui tüdrukud?

Kaja: Et poistel ei ole aega meie sõber olla, neil on teised sõbrad kah.

Helen: Mul on ka mõni sõber veel.

Kaja: Mul on 4 õde.

Ka Revoga rääkisime etendusest. Õigemini Revo rääkis ja meie Heleniga kuulasime.

Revo: Minu meelest oli see igav. Või õigemini oli huvitav aga mind ei huvitanud. See ei läinud mulle korda. Ma mõtlen, et see oli liiga lihtne. Ma vaatasin kuidas teistel olid silmad punnis aga mind jättis see külmaks.

Helen: Mis seal siis puudu oli?

Revo: Ma ei tea. See oli ühe idee peale ehitatud ja mulle ei lähe korda teie trikitamised. Ma näen nedest läbi.

Helen (Kajale): Kas me peaksime Revot tõsiselt võtma ja uskuma?

Kaja: Ikka peame. Meie värk on jah ühetasandiline. Neid leiereid seal väga palju ei ole. Vaataja näeb meid läbi. Okey. Me vist peaksime siis salapärasemad olema, et ikka kõigest nii lihtsalt läbi ei näe.  

Helen: Aga miks ta ei või meid siis läbi näha?

Kaja: No kui ta ei taha.

Helen: No siis mingu koju, ärgu tulgu etendusele.