Midagi ei ole teha. Meil ei ole aega ja Suures Saalis ei ole kah aega meie jaoks. Nii, et etendusega me praegu ei tegele. Igasuguse muu välisega aga küll. Vaatan teiste etendusi. Mõtlen Alisast ja Andersest. Olen õnnelik, et ZUGA oma tarkpeadele ei ütles. Loodan, et Krahli sünnipäevl ei tule mul juba kell 11 uni. Ehk venitab südaööni välja. Tegin ise ZUGA video internetti.
Ahjaa, muusikast, mis seal taga on, tahtsin ma rääkida. Seal on ukraina keelne lugu, mille mina mäletasin, et ostis Taavet Jekaterinburgist. Aga tuli välja, et hoopis Jarmo tõi selle Eestisse. Seda muusikat ma olen kasutanud palju-palju-palju tsirkuse lastele numbrite taha. Teadagi miks. Ise ei pea miskit väga tegema, mus käivitab inimesed ja volaa. Oleme proovinud seda “VESNA” lugu igati ZUGA etendusse toppida. Noh, et vanade aegade mälestuseks või nii. Ei tule välja. Seega oli suurepärane võimalus kasutada seda video taga. Lootes, et vaatajad ei ole nii mõjutatavad. Lootus on lollide lohutus.
Tegime ka pressika, mida Priit siis muudab hiljem oma-tahtse, kui aega on.
ZUGA ühendatud tantsijad - Tiina, Helen, Kaja, Jarmo, Kalle ja Annika kutsuvad endale publiku külla Kanuti Gildi SAALi. Arutame teemal „mis saab, kui sõbrad jäävad vanaks".
Kanuti Gildi SAAList on saanud meie kodu. Vahel on olnud katseid sellest eemalduda. Saada täiskasvanuks. Olla iseseisev. Lõhkuda. Teha asju teistmoodi. Puberteediiga on üle ja taas on leitud tee lapsepõlvekoju, kust kõik alguse sai.
ZUGA on tantsukompanii, mis on olemas ainult siis, kui ZUGA seda väga tahab. Seal ei piisa ühe inimese tahtest või ponnistustest. Aastal 2000 me tahtsime väga. Meri oli põlvini. Ka Eesti Vabariik oli uus ja avatud. Andsime etendusi New Yorkis, San Diegos, Jekaterinburgis, Saksamaal, Rumeenias, Hollandis ja mujal. Hea Ameerika onu Soros toetas meie tegevust. Me olime tähtsad.
Perioodil 2006 - 2010 tegutsesid ZUGA liikmed eraldi. Igaüks tegi sellist tööd, mida tema isiklikult kõige rohkem soovis või paremaks pidas. Reise jäi järjest vähemaks. Samuti toetused. Maailm muutus kitsamaks.
2010 tekkis kõigil korraga soov koguneda. Uuesti kogeda seda grupitöö võlu ja valu. Aru saada, mis on juhtunud vahepeal nii meie isiklikus maailmavaates kui ka laiemas kultuuripildis.
ZUGA puhul ei ole keegi tähtsam kui teine. Nüüd, kus vanus läheneb 40-le, ei ole enam reegel ka see, et kes kõvemini karjub, selle mõtted on õigemad. Hakkasime uuesti looma reegleid, milleta ei ole koostöö võimalik. Kokkuleppeid, mis ei ole kompromissid, sest kompromiss on alati kellegi arvelt. See aga on pagana raske. Tööd tehes tekkis tihti tunne, et äkki on mitte kunagi parem kui hilja.
Nüüd, kus esikani on kaks nädalat, võime me öelda, et see on võimalik ja see on äge. Hoopis teistmoodi kui üksi nurgas konutada.
Rõõmsa ja sõbraliku kohtumiseni!
Mina ostsin täna 3 punast veini, et maitsma hakata, mis sinna esikale siis ikka sobiks. Need maksid küll üle 100 krooni. Ma ikka ei saa aru, miks ma ei saa, niisuguses eas nagu ma olen, endale lubada veini, mis mulle tundub hea. Rääkimata veel siis ZUGA rakse tööprotsessi lõpupeoks. Ikka saan! Arvan, et meie oleme seda väärt ja meie publik on seda väärt. Isegi, kui Kulka või produtsent nii ei arva.
fuck them all
No comments:
Post a Comment