10.oktoober. 2010

Eile oli lava päev, proovisime tehnilisi lahendusi koos liikumisega. Rääkisime reklaamist. Jarmol oli kaks head mõtet. Tiinale meeldis teine. Kaja hakkas kontrollima. Kas see on võimalik? Mitu sekundit see kestaks? Mitu võtet me teeme ühest lõigust? Mitu sekundit me filmime? Kui kaua võtab valguse sättimine? Mitu kilet me teeme?...
Jarmo läks närvi.
Kaja: “Jarmo, ma võin vait jääda. Kindlasti tead sina palju rohkem filmimisest kui mina. Kui sa ütled, et see meeskond teeb selle 2 tunniga pühapäeva jooksul ära, siis ma enam ei kobise.”
Kaja ei usalda Jarmot. Arvan, et Kaja ei usalda mitte kedagi. Okey, ma püüan, lähen teise tuppa ja proovin hoiduda eemale sellest vestlusest.
Veidi aja pärast märkan ennast taas nõudmas 3 kilet, mitte 2te, sest tekst ei ole muidu ekraanil loetav. Jarmo ütleb, et see on ükskõik, küll ma teen selle ära. Kaja arvab, et pühapäeval ei ole muudatusteks aega.
Tegelesime tehiniliste asjadega. Nagu äike ja müristamine ja päike ja udu ja vikerkaar ja muu taevas toimuv. Torn oli laval. Keegi ei roninud.
Kaja:” Mina võin üles ronida. “
Kalle: “Roni jah, ma ei taha.”
Kallel on viiasel ajal juhtunud imelikke õnnetusi, seoses teatri lavade ja tehnikaga.
Imelik, et me ei julge sõpradga ausalt rääkida. Ma olen ju lubanud. Nad loodavad mu peale ja ma ei saa muutuda. Mul ei ole õigus öelda, et ma kardan. Ma ei usalda iseennast.
Renzo küsis täna: “Kaja kas sa iseennast usaldad?”
Kaja: “Jah, või ei, aga ma olen valmis võtma enda puhul selle riski, et kõik läheb persse. Teiste puhul mitte.”
Veel rääkides vikerkaarest, tuleb välja, et paljud kunstnikud, kes Kanutis sell aastal esika välja toovad tahavad teha lavale vikerkaart. No tohhohh tonti.
Äkki peaks kõik need kunstnikud kokku lükkama ühte etendusse. Ka eelarved kokku panema ja siis tegema vaid ühe etenduse, mida saab mängida 3 x 6 korda. Ma ei tea, mis idee see küll oleks.



Täna tegime taas stuudios seda äikese kohta. Kaja oli ise lindistanud muusika. Ahjaa see jama kah veel. Valisin sellele lõigule kunagi ühe muusika, mis on mitte midagi ütlev tümps aga lahe värk, tantsitav. Kalle lükkab nagu väike laps seda CD laua nurgapeal maha. Mina võtan üles ja Kalle jälle poetab selle põrandale, lootes, et me ei leia seda enam üles. Pärast 26 päeva ma lõpuks tabasin. Võtsin tolmunud tütre elektrikitarri ja vana kapi lingi ja hakkasin keevitama. Salvestasin selle "muusika" ja läksin proovi. Kallele saatsin uue CD enda looga. No eks näis, mis ta kostab. Meie üritasime tüdrukutega muunduda sisemiselt.