Vahepeal natuke sellest, miks mina siis kirjutan. Mul on pagana palju vaba aega. Mul ei ole peret. Mul ei ole sõpru. Mul ei ole raha. Tulin Helsinki "sanatooriumisse" puhkama ja elama mehe kulul, kellesse ma kunagi armusin.
Ahjaa mees leidis mulle ka hobi: hakkan suppi keetma.
Miks ma läksin Soome ja miks just kokaks.
Ma olen 38 aastane. Töötanud eestis etenduskunsti maastikul kogu oma elu. Olnud "ZUGA ühendatud tantsijad" asutaja liige, millega on loodud üle 20 etenduse ja esinetud üle 40-l festivalil väljaspool Eestit. Võitnud mitu parima lavastuse tiitlit Eestis. Aktiivselt osalenud Kanuti Gildi SAALi loomisel. Lisaks veel loonud tsirkusekompanii OMAtsirkus, kes on esinenud Häädemeestes, Kihnus, Pärnus, Tartus, Varblas, Rakveres, Berliinis, Riias, Liepajas, Nordsköppingis, New Yorkis ja Washington DC-s. Algatanud ja ka lõpetanud eesti tsirkusekunsti ümarlaua kultuuriministeeriumis.
Viimasel ajal tegutsenud rohkem iseseisva kunstnikuna. Sest kõik kollektiivid või asutused on leidnud endale koha ja on võimelised eksisteerima ilma minu isikliku kohaloluta. Sest ükski inimene ei ole asendamatu. On ainult kindel aeg, millal sa saad olla oluline ja midagi uut luua. Kui on on leitud see jõesäng, kus voolata, peab jõgi ise voolama. Kaevajat ja uuendajat ei ole enam vaja.
Mitte ükski väärtus, mille loomise juures ma olen aktiivselt osalenud ei ole suures plaanis tähtis. Kõik need algatused on olnud eluliselt olulised nendele konkreetsetele inimestele, kes on olnud seotud. Ükski organisatsioon ei ole tõusnud tippu ega saanud rikkaks.
ZUGA toimetab endiselt vabakutselisena, registreerimata, riigipoolse stabiilse rahalise toeta - parasiidina. Hobi korras, oma põhitöö kõrvalt. OMAtsirkus teeb kõrget kultuuri endiselt paljude pisikeste kukkerpalli õppijate ja heade professionaalsete etenduskunstnikust, tehnikust ja produtsentidest sõprade vabatahtliku abiga.
Kanuti Gildi SAALi tegevus näib suures pildis endiselt kummaliselt veider. Ääremail sehkendav asutus. Aga kõik nad saavad hakkama. Kõigil neil on oma kogukond ja fänklubi. Mitte liiga suur aga piisav, et asi toimiks.
Ja siis mina, kellele kõik need asjad on olnud päris elu tõelised tegevused. Mis mina edasi teen. Ma ei ole ehitanud oma kärjääri nii, et mu elu oleks mugav. Et ma oleks saavutanud olukorra, kus ma saaksin lõigata vilju. Alati ma lahkun just siis, kui on võimalus tekitada endale mugav ja soe koht. Ma olen hinnanud vabadust ja see on väärtus. Ilmselt just sellepärast on tehtud ka need valikud. Vabadus on vabadus sinna maale, kus ma olen teinud valiku. Pärast seda olen ma oma valiku ori. Ma ei taha olla OMAtsirkus ega ZUGA ega Kanuti Gildi SAALi ori. Ma olen Kaja, vabakutseline kunstnik ja kõik minu vaikud lähtuvad sellest. Minu nimi on ainuke väärtus, mis mul on, nii nagu ütles Maike Lond.
Üks tähtsamaid väärtusi minu jaoks on ausus, eelkõige iseenda vastu. Nüüd aastal 2012 on mu ees palju valikuid. Siirduda lavastajaks - esinejaks väljaspoole eestit, lõpuks vormistada "ZUGA ühendatud tantsijad" firmaks, taodelda riigilt aasta toetust ja võtta zuga põhitööks või võtta vastu varem palganumbri või kunstiliste lahkhelide tõttu tagasi lükatud pakkumised riigteatritest. Ma ei taha seda teha. Hetkel tundub see kõik pettusena. Liiga isiklikust huvist lähtuv. Liiga arvestuslik ja läbimõeldus karjääri planeerimine. Selline kalkuleerimine võtaks minult minu põhiväärtuse vabaduse.
Minu otsus on minna tööle Soome, aga mitte kunstnikuks vaid kokaks. Mitte kellegi teenistusse. Minu töö saab olema lihtne. Etendusasutuste majas, Suvilahtessa, on ühel hetkel residentuuris 3 erinevat etenduskunsti truppi. Maja lähedal on küll söögikoht aga see olevat kallis ja halb. Soomes, kus me arvame et kõik on hästi inimesed muretsevad väga kvaliteedi ja hinna suhte üle. Nii me kokkuleppisimegi. Kaja läheb ja teeb kunstnikutele süüa. 1 kord päevas. Ostan ise toiduained, teen toidu valmis ja sööme meeldivas seltskonnas. Supi hind peaks tulema 3-4 eur. Minu palk tuleb siis kasumist nagu ikka ärimaailmas. Päevas loodan teenida 15 eur. Ma võtsin selle pakkumise päeva pealt vastu. See tundub mulle hetkel õige. Must-valge värk. Kui mina olen teinud hea supi ja sina tahad süüa, siis sa avad oma rahakoti. Minu etendusele sa tavaliselt ju piletit ei osta.
Aga ma annan endale ka aru, et seda valikut saan ma teha ainult tänu sellele, et ma olen vabakutseline tunnustatud kunstnik. Näiteks vaese eesti kunstnikuna käin ma ikkagi söömas Tallinna Vanalinnas, kus päevane supp maksab 5 eur. Samas, päevast päeva kurdame, et Krahli toit on ära tüüdanud ja NOKU köök on allakäinud jne. Me ei ole kunagi tulnud selle peale, et teeme midagi ise odavamalt ja palju paremini.
Sõbrad, tuttavad, vaatavad suurte silmadega mulle otsa ja näen nede silmis haletsust. Sa hakkad nüüd koristama suurte kunstnike järgi. Sa oled oma karjääriredelil teinud nüüd oi, oi, kui suure sammu tagasi. Sinna, kus sa olid 20 aasta tagasi. Pirital, kiirtoitlustuse keldris kartulikoorija. Olin jah. Mäletan veel siis, et pidin valetama tööandjale, et mul ei ole last. Nad ei oleks mind siis tööle võtnud.
Kirjutades siin põhjendusi, saan ma aru, et mul ei olegi miskit selget öelda. Tean vaid, et see on minu vaba tahe. Äkki olen ma väsinud projektide kirjutamisest ja tõestamisest, kui äge kunstnik ma olen. Sellest rabelemisest kunstiäri maailmas.
Erni Kask meenutas mulle, et olin kaks aastat tagasi hakanud ihkama riigiteatri sooja kohta. Hea, et see soov on minevik. Ma ei lähe sinna majja oma järjekordse kunstiprojektiga, vaid lähen tegema süüa. See töö on kindlasti palju turvalisem ja kindlam, kui koht riigiteatris näitlejana. Ma ei pea tegema lollusi. Ma isegi ei tohi teha lollusi. Minu vabadust ei võta keegi seal ära. Mis supp tuleb ja kas tuleb ka hea ja kas seda ka ostetakse sõltub ikkagi ainult minust.
Mulle meeldib mõelda, et ma ei ole printsess. Ja siis seda ka endale tõestada. Loodan, et minu jalad püsivad maas. Ma vihkan kärjäriste, inimesi, kes liiguvad sinna kus nina tunneb sooja kohta ja head raha. Tunnen kaasa produtsentidele, kes võitlevad poppide projektide eest. Ise ei riski nad kunagi mitte millegagi. Nemad teevad tööd ja kunstnik tegeleb hobiga. Suur hulk asjapulki ei loo ise midagi vaid korraldab. Kunstnik loob.
Lõpetuseks väike ja päevakajaline näide.
Ehk on just siin see vastus minu küsimusele: Miks ma eelistan aastal 2012 keeta Soomes suppi?
Täitsin internetis rahvaloenduse ankeeti. Oli küsimus, et kas ma olen teinud tööd detsembris 2011. Vastas, et jah. Muidugi, ma olin oma etendusega Berliinis ja Hamburgis. Sain ka Kulkalt toetust lavastuse väljatoomiseks ja Eesti riik toetas ka minu reisi. Järgmised küsimused ajasid mul juhtme kokku. Läksin tagasi. Lugesin läbi abi info ja muutsin vastust. Ei ma ei ole töötanud selles ajavahemikus, sest selles ankeedis ei loeta stipendiumi eest töötamist tööks. Ja siis läks huvitavaks. Tulid küsimused, et miks sa ei tööta, kas sa oled olnud haige, kas sul on muud töötamist takistavad tervise hädad.
Jah, mul on selline häda, et ma olen mõtlev inimene. Ja minu otsused ja valikud ei sobi üldiselt levinud mõtlemismallide ja tavadega.
Ja kas te oskate aimata, kui hea tunne see on, et ei sobi.
Kaja, aga kartulikasvatajal on sama mure, et tema toodab reaalselt süüa, mis eluks nii vaja (sina toodad nii kuradi head kunsti, mis eluks vaja), aga ta on väsinud paberimäärimisest ja dokumentatsioonist, mida kõik on vaja, et seda ka naabrile müüa võiks. Tal on valida, kas ta müüb või leiab kellegi, kes müüb!
ReplyDeleteLühidalt see on elu. Siin on reeglid. Toimib turumajandus ja oled sa kunstnik või põllumees, sa pead ennast müüma või olema nii kuradi hea põllumees, kokk või kunstnik, et sind tullakse ise otsima-ostma!
Kas põllumees või käsitööline saab näidata, et ta on teinud tööd? No ega ikka ei saa küll. Või saab, sest ta käib haigekassakaardi saamiseks tööl pritsumehe, valvuri või mõne muu ameti peal. Või töötas soomes koka või ehitajana, et peret ära elatada ja põllud on söötis!
Ehk peaks muutma ettevõtluse eestis lihtsamaks, et kunstnikul kui ka põllumehel, kokal ja käsitöölisel oleks lihtsam end müüa? Et üksiküritaja ei vastutaks kogu oma maise varaga kui ta kunsti- või põllumjanadusprojekt vilja ei kanna?!