3.okt. 2010

1. Vahepeal on olnud taas koosolek produtsendiga. Kuna me korterit ei üüri, reklaami eriti ei tee ja tehnilisi lahendusi kah suurt ei ole, siis jagub raha ka etenduse mängimiseks. Muidugi kuluks palju raha selle ühe must-valge plakati kujundajale ja interneti klipi tegemiseks ja etenduse ülesfilmijale, kes peab tulema üks päev vaatama ja siis teisel päeval teab mida filmida, aga kõik see tundub ebaõiglane. Tema peaks saama pooled sellest, mis meie poole aasta eest saame. Samas, tema ju ei tahtnud seda etendust teha. Tema teeb tööd ja peab saama õiglast palka. No pekki. Olgu nii, kujundaja ja salvestaja saab 40 % meie palgast. Pakend on ju jumal!
2. Nüüd äkitselt, tahame me seda etendust rohkem mängida, kui 3 korda. Kanut ei taha. Olevat ürituste üleküllus. Publik lihtsalt ei jõua kõike vaadata.
Siit meenubki minu üks viimaseid nutulaule: “Mitte keegi ei taha mind vaadata. Mitte kedagi ei huvita mis ma teeme. ZUGA tegi super laheda Ida Virumaa projekti kokkuvõtva esitluse ja mitte midagi ei juhtunud. Tegime korra, sest ise tahtsime väga teha ja kõik. Ma nii tahtsin, et edaspidi keegi küsiks meie käest: “ZUGA te oskate noortega tööd teha. Tehke veel. Tulge meile.” Aga ei.
Kristian Smedsi huvitas meiega koostööd teha, olgu nendeks põhjusteks ZUGA, või hoopis isiklikud ambitsioonid. Väga palju huvitasid ka Jan Ritsemad ZUGA mõtted - mured ja rõõmud. Siis järsku hakkas huvitama meie protsessi läbimäng ka Priit Rauda. Nii põnev oleks olnud vaadata, mis näoga Smeds vaatab ZUGA tegevust. Eks see olegi produtsendi ja festivali kunstilise juhi töö - vaadata, mis näoga teised vaatavad ja kes vaatab ja kes tukastab vaatamisel. “
Tiina avaldas koosolekul soovi mängida etendust ka väikestes kohtades. Vasta koolis oli väga tore olla. Vaatajad nägid esimest korda elus midagi sellist. Nad olid avatud ja uudisimulikud. Meie saime jagada. Meile tundus, et me oleme huvitavad. ZUGAl on juba nii mõnigi tore maakoht, kuhu meid tagasi oodatakse ja kelle programm ei ole veel täis ja kus jagub veel vaatajaid. Vaatame, vaatame, vastas produtsent.
3. Koosolekul kutsusin taas kord Annit etendusse sisse. Seal võiks olla üks koht, kus me kuulame mussi ja vaatame pilte ja meenutame vanu ja häid aegu. Anni ei mõista. Ta ei näe seost ja vajadust ja mõtet tulla lavale. Kaja näeb. Anni oli väga veenev noore Jarmo lavastatud minietenduses OPEN. Ka Anni oli meiega San Diegos ja New Yorkis. Ja seal oli äge. Sealt kõik algas.
Anni: “Ma ei taha näha välja nagu läbipõlenud tantsija”
Kaja: “Kas sulle tundub, et sa oled see? Mina sulle sõnu suhu ei topi. Just selle jaoks sind olekski sinna vaja, et oleks veel mõni erinev arvamus, meenutus, arusaam.”
Anni: “Ma ei taha, et sa mind seal inimeste ees liistule tõmbad”
Kaja: “Ah mine persse. Mis sa arvad, et ma olen siis kambas selleks, et inimesi liistule tõmmata. Ainult selle pärast ma kutsungi sind, et sind mõnitada ja alandada”
Tiina: “Oot, oot, oot nüüd.”
Anni: “ Ei noh, Kaja sa ju teed seda. Ma ei ole nõus ka nende väidetega, mis sa seal Facebookis minu kohta kirjutad.”
Kaja: “Palun Anni, sul on võimalus kirjutada sinna kommentaar, et see on lausvale. Miks sa ei kirjuta”
Anni: “Mina ei ole esineja, ma teen kontoris tööd ja aitan teil ennast liistule tõmmata, kui tahate”
Kaja: “No ZUGA puhul on ju kõik võrdsed. Ka meie tehnik Kalle teeb etenduse kop-kop ja tuleb külla. See on see risk, mida sa võtat, kui ZUGAga koostööd teed.”
Anni: “Kaja, sa saad aru küll ju.”
Kaja: “Ei taha saada, aga olgu. Sinu valik”
Hiljem saadab Anni kirja ja kirjutab alla: “ Annika (liiga arg, et lavale minna, aga aus piisavalt et seda tunnistada vastavalt ZUGA printsiipidele või kuidas)
Koosolek lõppes. Läksin tsirkuse trenni.
Vahepeal on teinud tüdrukud proove. Kaja tegi tantsu nimega: “Kui ma oleksin Smeds”
Ja taas üks koosolek produtsentidega. Kõik eelnevalt kokkulepitu sõitis pea peale.
Alustan otsast:
Kujundajat ei palka. Tundub raha raiskamisega. Susserdame ise midagi valmis. Kalle peab taas kord helistama kujundale, et vabandust, me ei vaja teie teenuseid.
Priit tuleb vaatama meie läbimängu. Iisakule, Avinurme ja Viru Nigulas etendusi ei mängi, kuna ZUGAl ei ole täiskohaga produtsenti palgatud ja see nõuaks liiga palju tööd. Sõidame sissetallatud rada.
Anni ei tule etendusse ikka.
Tekkis ka uus jama. ZUGA töötab aeglaselt ja mõtleb asju ümber. Meie tehnikuga on sama lugu. Ta peaks etenduse üles ehitama eelmisel päeval ja sama selle eest ka päeva palga juurde, arvasin mina. Produtsendid ei ole nõus. Laseme ennast ümber rääkida. Peame tegema kõik etenduse päeva jooksul. See aga tähendab, et Kalle töötab hommikul kella 10.00 kuni etenduseni ja siis supsti lavale etendust mängima ja loominguline olema.
Ühtegi uut pilti me ei ole teinud.